Lugeja üleskutse: Loobugem televisioonist!
Mina ei ole ostnud uut televiisorit ega ka digipoksi. Eraldi digiboksi ostmine vanale telerile on veel eriti mõttetu tegevus, sest niikuinii ostetakse varem või hiljem uus sisseehitatud digiboksiga teler ja digiboks osutub siis kasutuks vidinaks. Kui üldse osta, siis pigem uus telekas. Elektroonika- ja telekommunikatsioonifirmadel tööd jagub. Nagu seagripi ajal jagus tööd vaktsiinifirmadele.
Miks ei võiks säilida üheaegselt digitelevisiooniga ka analoogtelevisioon? See ei tohiks olla kulukas. Kuid kuna ma tehnikas eriti kodus ei ole, ei hakka ma sellel teemal pikemalt arutama.
Miks ma siis ei võiks osta dogiboksi või uut telerit? Aga miks ma peaksin?! Ausalt öelda on telekas üks suurimaid ajaraiskajaid ja kurjategijaid maailmas. Mida telerist põhiliselt vaadatakse? Mõttetusi! Eluvõõraid seebikaid, saateid ja filme. Vohab vägivald ja amoraalsus. Harivad telekanalid, filmid ja saated on pigem haruldus kui reegel. Kõige selle tõttu loobun rõõmuga televisioonist ja telerist ning soovitan kõigil teistelgi aega kalliks pidavatel inimestel seda sama teha. Praegu, seoses digilevile üleminekuga, on selleks ideaalne võimalus.
Televisooni ülesanne peaks olema ennekõike inimeste harimine ja objektiivne päevauudiste kajastus. Üllatavalt positiivselt selgus hiljutisest ELis tehtud uuringust, et inimesed eelistaksid telerist näha teadussaateid isegi enam, kui sporti. See on suurepärane! Kuid kas nii toimitakse? Väga palju on nüristavat meelelahutust. Võib ju muidugi öelda, et puhkeajal ei taha inimene end vaevata tõsiste teemadega. See võib tõsi olla üksnes suure vaimse töö tegijate puhul, kuid neid ei ole enamus. Inimene õpib kogu elu, kuid kogu elu tal ei ole aega ega võimalust koolis käija. Siinkohal võiks ja peakski (riigi)televisoon talle appi tulema. Inimesest kodaniku tegemine peaks olema riikliku televisiooni peaülesanne. See aitaks vältida inimesel muutumast üheks monotoonseks mutrikeseks majanduse masinavärgis. Aitaks panna ka piiri inimese loomuomase südametunnistuse hääle summutamisele massimeedia poolt. See aitaks ka vähendada kuritegevust.
Tööst väsinud inimene võib ju kergesti alistuda telerist pakutavale saastale. Kuid siin on jälle riigitelevisiooni ülesanne "isaliku hoolitsusega" inimesele appi tulla ja talle "asjalikum ninaesine" muretseda. Inimene on oma olemuselt laisk ega tee sageli heal ja halval vahet. Laps sööks ainult torti ja kommi, kuid teeks sellega endale üksnes halba. Vanemad peavad talle siis midagi tervislikumat pakkuma, kui nad hoolivad oma lapsest ja tahavad, et temast kasvaks korralik ja terve inimene ehk täisväärtuslik kodanik. Kahjuks ka meie koolisüsteem ei paku sageli eluks tegelikult vajaminevaid teadmisi. Teame ju kõik, et näiteks korrutustabeli teadmine ei pane kedagi prügi
prügikasti viskama jne.
Meelelahutust pakkugu erakanalid. Rahva rahaga ülalpeetavad riigitelekanalid olgu sellest vabad. Näiteks võiks riigitelevisoon teha ülekandeid ülikoolide loengutest, muuseumitest, kultuurisündmustest jms. Elavad ju paljud eestlased suurtest keskustest eemal ega suuda kuidagi enda kultuurilisi ja vaimseid vajadusi rahuldada. Kuid see peaks olema iga inimese põhiseaduse järgne õigus, vaatamata tema asukohast. Inimene ei ela ju üksnes leivast, ka hing vajab oma. Meil on ka igasuguseid interneti-TVsid - küll metssigadest, kakkudest, hüljestest jne. Võiks
ka midagi otsesemalt harivat olla.
Tulenevalt eelpool väljaöeldule, ma loobun telvisioonist. Veedan sellest vabaks jäänud aja kvaliteetselt, end vaimselt ja füüsiliselt harides. Niisiis võin öelda südamest aitäh digitelevisiooni entusiastidele, et nad mu pikalt planeeritud televisioonist loobumise nii lihtsaks tegid!
