Põhimõttelise tähtsusega on siin küsimus, kas piiramatu obstruktsioon riigikogus annab vabariigi valitsusele õiguse siduda eelnõusid usaldusküsimusega seni, kuni obstruktsioon kestab. Riigipea leiab otsuses, et valitsusel pole sellist õigust.

Riigikohus on märkinud, et kui lubada piiramatut obstruktsiooni, võiks ka väike rühm riigikogu liikmeid muuta riigikogu töövõimetuks. Ent kui lubada valitsusele vastata piiramatule obstruktsioonile eelnõude piiramata sidumisega usaldusküsimusega, siis võib väike rühm riigikogu liikmeid muuta üksnes erandina lubatava menetluse tavapäraseks, kirjutas riigipea oma otsuses.

Ta meenutas, et vaidlustatud seaduse puhul on kõik muudatusettepanekud, mida vabariigi valitsus pidas obstruktsiooniks, esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja selle liikmed, mistõttu ei ole täpne kirjeldada olukorda vabariigi valitsuse ja riigikogu kui terviku vastuoluna.

„Sellises olukorras omandab usaldusküsimusega sidumine hoopis teise eesmärgi kui see, mida peeti silmas põhiseaduse § 98 sätestamisel: sellega ei soovita mõjutada parlamendiliikmeid eelnõu toetama, vaid püütakse saada üle protseduurilisest takistusest, mille on loonud üks erakond,“ tõdeb president Karis.

Ta tõi esile riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi juunikuist otsust, mille järgi tuleb konfliktid parlamendi töös lahendada eelkõige riigikogul endal. Konfliktide lahendamise üks vahend on riigikogu kodukorra tõlgendamine põhiseaduslike printsiipide valguses.

Parlamendi tõhus toimimine on legitiimne eesmärk riigikogu liikmete õiguste piiramiseks. Eelnõu sidumine usaldusküsimusega toob aga kaasa kõigi riigikogu liikmete õiguste piiramise – ka nende liikmete, kellele ei saa omistada obstruktsiooni. Riigipea rõhutab, et ühe erakonna liikmete tegevus ei saa anda valitsusele õigust piirata ikka ja jälle kõigi teiste riigikogu liikmete võimalust teostada oma mandaati.

President Karise sõnul ei sätesta põhiseaduse § 98 küll otsesõnu tingimusi, millal valitsus võib siduda eelnõu usaldusküsimusega, kuid ometi tuleb järeldada, et need hõlmavad midagi enamat lisaks obstruktsioonile.

Riigikohus on sõnastanud ühe tingimusena nõudmise, et eelnõu vastuvõtmine peab olema valitsuse hinnangul tema poliitika elluviimiseks vältimatu. Ometi ei viita praegusel juhul miski sellele, et isegi valitsuse enda hinnangul on vastuvõetud seadus tema poliitika elluviimiseks. „Et eelnõu on vältimatu, seda võib pigem mõista nõnda, et selle vastuvõtmiseta ei saa valitsus oma programmi kuidagi ellu viia. Seda võib näiteks öelda riigieelarve kohta, samuti nende seaduste kohta, milleta riigieelarve seadus pole rakendatav. Kindlasti ei piisa aga sellest, et seadusega lihtsustakse maksuhalduri töökorraldust või hoitakse kokku kulusid,“ väidab president Karis, kes lähtudes eeltoodust on arvamusel, et talle väljakuulutamiseks saadetud maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seadus on vastuolus põhiseaduse § 98.

Riigipea peab vajalikuks seadust riigikogus uuesti arutada ja otsustada ning viia see kooskõlla Eesti vabariigi põhiseadusega.

Mõned seadused pääsesid presidendi sõelast siiski läbi. Karis andis heakskiidu neljale valitsuse usaldusküsimusega seotud seadusele, mis puudutavad välismaalt tagasipöördujatele toetuse maksmist, erivajadustega inimestele toetatud töötamise teenust, apteekrite lähtetoetusi, vanemapuhkuselt naasvatele vanematele haigus- ja hooldushüvitise maksmist ning ravimite tagastamist apteeki ja nõustamist apteekides.