Indrek Treufeldt: Kompleksideta KGBst

Eesti ametnikud peavad uue nädala alul maha rida tõsiseid istumisi, et arutada asja, mis justkui peaks olema niigi selge. Tõsist mõtlemist on nii justiitsministril kui ka siseministril, kelle valitsemise all on ka KMA. Kuidas käituda seltskonnaga, kes kunagi teenisid kuulsusrikast julgeolekuorganisatsiooni KGBd? Eesti on mitut puhku õigustatult vihjanud, et soovib selliste inimeste lahkumist juhul, kui pole miskit alust neil Eesti kodanik olla. Range elamislubade süsteem peaks sikud lammastest eraldama.

Ent nüüd on eestlaste õigus kagebiite nõnda karmilt kohelda kahtluse alla seatud. Läinud nädalal väljaununud kokkulepe „ENSV Riikliku Julgeolekukomitee kaastöötajate, pensionäride ning nende perekonnaliikmete õigusalase ja sotsiaalse kaitse, pensioni ja elamispinnaga kindlustamise kohta" lubab kunagistele nuhkijatele õigusi.

Iseenesest pole paberis miskit ebaloomulikku — Vene pool lubab, et võtab julgeolekutöötajad meeleldi enda rüppe ja kindlustab neile seal äraolemise. Nn. Nõukogude Poole arvelt saavad ka Eestisse jääjad end sotsiaalselt kindlana tunda — pensionid, sanatooriumid, korterite erastamine ja muu seandne. Iseäranis põnev on aga kokkuleppe punkt, mis kohustab tagama endistele julgeolekulastele ja pensionäridele ning samuti nende perekonnaliikmetele sotsiaalsed, poliitilised ja isiklikud õigused — mitte lubama nende piiramist.

Kokkulepe pole miski salajane aktsioon — see on avalik dokument, mis oleks pidanud ka Eestis olema, aga ei ole. Saatuse irooniana teenib selle paberi avalikustamisega loorbereid alustav advokaat Sven Sillar, kelle isa Rein Sillar oli Eesti NSV KGB kontori viimane kamandaja. Kõmuline dokustaat on noorele Sillarile tõeline bingo — vanemad ja kogenenumad juristidel on mille üle pead vaevata, arutada ja vaielda. Endiste julgeolekuohvitseride kohtuasjad elamisloa asjus pole Eestis haruldased.

Kes tegi vea? Kes tegutses mõtlematult ja Eesti huve eirates? Üsna iseloomulik, et kokkuleppe trükitud originaalil on küll kunagise peaministri Edgar Savisaare ja Julgeolekuteenistuse juhi Bakatini allkiri, oma käe on dokumendile aga alla pannud riigiminister Raivo Vare ning ja julgeolekuteenistuse eriesindaja Shironin. Teame küll, kuidas juristid-notarid lihtinimesi jooksutavad, et allkiri oleks ikka ehtne. Bakatini-Savisaare leppele on aga elegantselt alla kirjutanud asendajad — seega siis Vare-Shirokin.

Ent lepe on ikka jõus. Nii oli tollel 18. detsembril 1991. aastal lihtsalt vaja. Pidi ju kuidagi menetlema KGBd, ükskõik, milliste kompromisside hinnaga. Eesti sai näiliselt lahti tegutsevast repressiivorganist ja andis ära palju toimikuid. Küllal mõeldi stiilis — teeme praegu nii, küll pärast vaatame, kuidas saab. No kuidas siis saab… Kui kord kompromissile mindud — tuleb kompromissidega jätkata ja miski lepingu ärapeitmine asja paremaks ei tee.

Mõned ametnikud käituvad kui väikesed lapsed, kes lõhuvad tassi, peidavad killud ja ütlevad, et pole tassi näinud.

Tass on ikka tükkideks — te mis tahad. Kas lappida see kokku või visata prügi hulka.

Algab uus ring — aeg vastata küsimusele, mis me selle KGBga ikkagi teeme.