Kadunud impeeriumide sümbolid ja sotsiaalne keel

MÄRKIDETAGUNE MAAILM: Filosoofiadoktorant Raivo Raave räägib ühiskondliku keele tähtsusest „vaenlaste“ hukkamõistmisel.

Kahe Teise ilmasõja suure vastase — Suur-Saksama ja N. Liidu sümboleid ja märke võib leida kõigil Ida-Euroopa vanavaraturgudel. Isegi enam: nende koopiaid tehakse ühe juurde. Mis ei tähenda muud kui nõudlust.

Paradigmad elavad edasi
Nüüd tuleks muidugi küsida, millest selline nõudlus. Kadunud suuruste sümbolid ei tähista paraku enam midagi. Mõlemad impeeriumid on kadunud. Seega saavad sümbolid tähistada ainult iseennast.
Ja nende sümbolite väljatoomine pole muud kui sotsiaalse alateadvuse triumf kunagiste poliitiliste kollisioonide üle. Selle keelamine ehk siis Hitleri pildiga särkide ärakeelustamine pole ühiskonna poliitilise keel tervise seisukohast õige. See on sotsiaalse alateadvuse struktuuri suhtes grammatiliselt vale.
Natsionaalsotsialism või kommunism — on ajas lõpetatud käsitlused ehk siis strukturalistlikult diskursused, mis iseenesest ei kätke mingit ohtu.
Mis aga edasi elab, on nende taga olev mõte ehk siis peenemalt öeldes paradigma. No näiteks lausete „Miku suudles Manni“ või „Juku lõi Peetrit“ paradigma on „keegi tegi kellelegi“.Huvitav, et see käsitluste taga olev paradigma pärineb nii kommunismi kui natsionaalsotsialismi puhul üsna sarnasest „algkeelest“.
Võtame näiteks marksismi. Väljenduselt on see üks XIX-XX sajandi ajast ja arust käsitlus. Aga selle paradigmaatiline alus — marksismi mütologeemid: hea ja kurja võitlus, kangelaslikkus, eshatoloogiline “hea” võidu ootus, võlumaailmade ehitamine — see kõik elab edasi. Paradigmaatiline marksism ei ole kadunud N. Liidu lagunemisega.

Liberalismi keel
Ka praegu Läänes domineerivas liberaalses kapitalismis on omad väljendused ja nende taga olev keel. Liberaalne diskursus sündis diskussioonis traditsionalismi ja sotsialismiga. XVII-XVIII sajandil võideldi traditsionalismi kui vana vastu ja uue nimel. XIX-XX sajandil kommunismi kui uue ketserluse vastu vana hea ja äraproovitu nimel.
Tutvudes liberaalse diskursusega ei saa me hakatuses õigupoolest arugi, milline selle keel ehk paradigmaatiline struktuur on, sest liberaalid on kord olnud radikaalid ja siis konservatiivid, kord vasakpoolsed ja siis jälle parempoolsed.
Kuna täna oleme liberaalse paradigma järgi nn. “ajaloo lõpus” ehk siis liberaalne paradigma on võitnud konkurendid, siis on liberaalne mõte ise teatud kriitilises piirisituatsioonis.
Liberaalne paradigma otsib ja leiab endale vastaseid nagu “tsivilisatsioonide kokkupõrked”, “rahvusvaheline terrorism”, “islami fundamentalism”.11. september oli dramaatiline katastroof, ent ometi me teame, et see kõik ei saanud sündida Ameerika salateeensituste ja riigi kõrgema juhtkonna teadmata.
Üks liberalismi vajalik vastane on ka fashism; sest kogu liberalismi dogmaatika: inimõigused, individuaalne vabadus, sallivus jne on sellega konfliktis. Liberaalsel paradigmal — nagu ka igal teisel — on oma ideoloogia. Liberalism nimetab seda “poliitilise korrektsuse normideks”. See “soft ideology” eeldab nn. “conventional wisdomi” ehk siis üldtunnustatud normatiivsust, mis ongi liberalismi väljaütlemata keel.
Nüüd võib tekkida küsimus, miks liberalism on kommunismi osas sallivam kui fashismi osas. Vahe on selles, et kommunim oli selge vastane ja seega ka liitlane, fashism aga tõusis liberaalset demokraatiat ennast kasutades — seaduslike valimiste läbi ja fashimi on käsitletud kui liberalismi patoloogiat, mis pidi näitama, et liberalim ei kõlba kuskile.
Kui me mõistame hukka kommuniste ja fashiste, siis pole see tegelikult seesama. Kommunistid tulid võimule revolutsioonilise muutuse läbi ja kaasategijad olid selleks sunnitud — polnud ju meilgi valikut. Fashim tuli võimule aga demokraatlikult vaba valiku läbi. Euroopa Liit võib ju kommunimi hukka mõista, aga kommuniste jäädaks ikka mõistma…Fashismiga on aga sutsu teisiti.Sestap on Aadu pildiga maika liberaalses maailmas ärritavam kui Jossifi pildiga naps.