Igal eestlasel olgu kaks poolt
Mis “putukas” see eestlane siis on, kes ühest küljest oleks nagu uhke oma keele ja riigi üle, kirudes teisi rahvusi, kes ilusa Eestimaa on untsu keeranud. Teisest küljest aga ahmiks juba siin võõrapärast, nii nimede kui maast-madalast võõrkeelte näol, kippudes naaberriikidesse, elades seal oma rahvust ja keelt salates.
Võibolla aga ongi need kaks elulist vastaspoolt eestlase olemasolu ja kestmise nurgakiviks. On ju eestlane ennegi vastuolusid ära kasutades oma tee leidnud. Nii oli see näiteks XIX sajandil kui Eestis põrkusid kokku vene- ja saksakeelne kultuurimaailm ja leidus Soome tee või võiks seda soome-ugri teeks nimetada.
Aga mis toimub praegu, eestlase vaimu- ja mateeriamaailm on lääne poole kaldu. Nii olemegi ohu ees, kus võime nagu idapoolsedki soome-ugrilased vabatahtlikult, ilma vägivallata hüljata oma keele ja kultuuri, hoidku jumal, võibolla riigigi… .Suur sööb väikest, seda ei tunneta mitte ainult meie, oma keele- ja kultuurijuurte otsingul, koostöö korraldamisel on ka märksa suuremad turgi rahvad, samuti jaapanlased. Kuidas jääda iseendaks üha üheülbalisemaks muutuvas maailmas, mil iga päev sureb mõni keel.
Ilmselt on eestlase ellujäämise saladus, kahevahel seismine, ära kasutades erinevate suurvõimude,- kultuuride ja -keelte , majanduse mõttemudelite vastuolulist, konflikte, olles lõputu vahendaja ida ja lääne vahel. Pidades samas end ikka ja jälle soome-ugrilaseks, kaitstes lõputult oma rahvuslikku identiteeti Venemaa soome-ugri rahvaste igakülgse toetamise kaudu.