Igal eestlasel olgu kaks poolt

Sel aastal Eestis toimunud soome-ugri maailma tippsündmused, maailmakongress ja hõimupäevad on nüüdseks läbi. Meie soome-ugri keelte uurimise ja õpetamise suurmehe, akadeemik Paul Ariste 100 sünnipäev aga lähenemas.

Ajame usinalt soome-ugri asja, samas meie esiakadeemikuks saanud Richard Villems ütleb, et vaid 5 % meie genofondist on soome-ugri päritolu, lääne-eurooplased olla meile palju lähemal. Juba kostubki, et eestlaste soome-ugri päritolu on nõukogude propaganda. Samas ei tihkaks end indogermaanlaseks pidada, ehkki seletamatu tung võõrapärase järele on jäänud. Ikka ju peibutab meid ees- kui perekonnanimede võõrapära, kümned tuhanded lahkuks läände, nagu esivanemate kodumaa unustanud lapsed… . Või teisest küljest vajadus mammona järele paneb end võõrapära järele keelt limpsama, oma keelt ja kultuuri unustama. Räägitakse, et viisteist aastat tagasi läände läinud eestlased on oma emakeelt rohkem unustanud kui 60 aastat tagasi põgenenud, nende järeltulijaist aga oskab emakeelt üksik.

Mis “putukas” see eestlane siis on, kes ühest küljest oleks nagu uhke oma keele ja riigi üle, kirudes teisi rahvusi, kes ilusa Eestimaa on untsu keeranud. Teisest küljest aga ahmiks juba siin võõrapärast, nii nimede kui maast-madalast võõrkeelte näol, kippudes naaberriikidesse, elades seal oma rahvust ja keelt salates.

Võibolla aga ongi need kaks elulist vastaspoolt eestlase olemasolu ja kestmise nurgakiviks. On ju eestlane ennegi vastuolusid ära kasutades oma tee leidnud. Nii oli see näiteks XIX sajandil kui Eestis põrkusid kokku vene- ja saksakeelne kultuurimaailm ja leidus Soome tee või võiks seda soome-ugri teeks nimetada.

Aga mis toimub praegu, eestlase vaimu- ja mateeriamaailm on lääne poole kaldu. Nii olemegi ohu ees, kus võime nagu idapoolsedki soome-ugrilased vabatahtlikult, ilma vägivallata hüljata oma keele ja kultuuri, hoidku jumal, võibolla riigigi… .Suur sööb väikest, seda ei tunneta mitte ainult meie, oma keele- ja kultuurijuurte otsingul, koostöö korraldamisel on ka märksa suuremad turgi rahvad, samuti jaapanlased. Kuidas jääda iseendaks üha üheülbalisemaks muutuvas maailmas, mil iga päev sureb mõni keel.

Ilmselt on eestlase ellujäämise saladus, kahevahel seismine, ära kasutades erinevate suurvõimude,- kultuuride ja -keelte , majanduse mõttemudelite vastuolulist, konflikte, olles lõputu vahendaja ida ja lääne vahel. Pidades samas end ikka ja jälle soome-ugrilaseks, kaitstes lõputult oma rahvuslikku identiteeti Venemaa soome-ugri rahvaste igakülgse toetamise kaudu.