"Kuigi tapmiste ja tapmiskatsete arv on olnud viimastel aastakümnetel Eestis pidevas languses, on meie ühiskonnal selles vallas arenguruumi veel küllaga. Jah, täna tapetakse Eestis kaks kuni kolm korda harvem kui kümne aasta eest ning vaat et kümmekond korda harvem kui 90-ndate keskel. Kuid tõsiasi on seegi, et Rootsis, Taanis või Saksamaal pannakse tapmisi toime endiselt mitu korda harvem kui meil," ütles Lääne prefektuuri kriminaalbüroo juht Nils Sempelson Delfile.

"Selliseid tapmisi, nagu nädalavahetusel Kuressaares, tuleb Eestis õnneks ette võrdlemisi harva, mis teeb juhtunu muidugi ainult traagilisemaks," nentis Sempelson.

Justiitsministeerium on oma analüüsides välja toonud, et valdav osa tapmisi algavad isiklikust ja pahatihti olmelisest konfliktist tuttavate inimeste vahel. Mullu oli tapmiste puhul enamikel juhtudes joobes nii tapja kui ohver. "Kuigi ükski raske kuritegu pole teisega äravahetamiseni sarnane, siis enim korduv muster, mida mõrvauurijad Eestis näevad, on ohtra alkoholijoomise käigus tekkinud tüli tuttavate või koguni lähedaste inimeste vahel," märkis Sempelson.

Tänavustest tapmistest või tapmiskatsetest enam kui pooled on toime pandud terariistaga, valdavalt noaga. Kui vaadata rohkem aega tagasi, siis aastatel 2006–2016 pandi enim tapmisi toime terariistaga (44%), sellele järgnesid rünne tömbi esemega (18%), peksmine (14%), kägistamine (6%) ning rünne tulirelvaga (6%).

Pärast iga tapmist jääb õhku rida küsimusi. Kas oleks ehk aidanud see, kui tapjat oleks varasemalt teisiti karistatud? Paremini rehabiliteeritud, tema sõltuvust ravitud? Või ehk teisiti kodus või koolis kasvatatud? "Ma usun, et neile küsimustele tuleb mõelda. Ehk näeme siis paarikümne aasta pärast, et tapmiste arv aastas on muutunud ühekohaliseks," sõnas Sempelson.