Tiit Made: George H.W. Bush nimetas meie iseseisvuspüüdeid enesetapjalikuks natsionalismiks, toetas kõigiti NSVL-i säilimist
Manalateele läinud Ameerika Ühendriikide 41. president George W. Bush oli maailma avalikkuse kiirtevihus aastatel, mil toimusid väga olulised ja konstruktiivsed muutused riikidevahelistes suhetes, mil varises kokku kommunistlik süsteem.
Ta oli asepresidendina esindusliku ja tegutsemishimulise president Ronald Reagani kõrval või varjus kui too kujundas eeldusi bolševistliku impeeriumi kokkuvarisemiseks. Kuid ta hoidus igasugusest oma initsiatiivist ja ja arvamuseavaldamistest ning ei kritiseerinud president Reagani ettevõtmisi. Asepresident Bushil oli suur ajalooline au esindada Ameerika Ühendriike 1982, 1984 ja 1985. aastal Moskvas Leonid Brežnevi, Juri Andropovi ja Konstantin Tšernenko matustel.
Meil Eestis on läbi aegade olnud populaarne Valter Ojakääru laul „Tihemetsa Tiina”. Seal on read „Temast rääkida võib nii mõndagi head. Aga peale selle on tal ka väikesed vead.” Need stroofid käivad päris hästi ka George W. Bushi kohta. Saanud 1988. aastal presidendiks oli ta oma eelkäijast tublisti tagasihoidlikum ja NSV Liiduga suhtlemisel vaoshoitum, võimalikult sõbralikum ja mõistvam.
President Bush oli veendunud, et Kremli impeeriumit on võimalik demokratiseerida ning toetas igati Mihhail Gorbatšovi riigijuhina ja tema ettevõtmisi või ei teinud suurtest sigadustest välja nagu intsidendist Vilnius-Medininkai tollipunkti ründamisel OMON-i poolt, kus seitse Leedu piirivalveohvitseri said surma ja üks raskelt vigastada. Bush oli samal ajal kahepäevasel visiidil Moskvas ja kohtus Gorbatšoviga.
Nõukogude Liidu rahvasaadikuna viibisin Ülemnõukogu väliskomitee istungil Kremli Granovitaja Palata ühes väärikas saalis kus meile esines tollane Bushi administratsiooni riigisekretär James Baker. Ta selgitas USA välispoliitilisi seisukohti suhtlemisel Nõukogude Liiduga. Kohal olnud viis Balti riikide saadikut pommitasid teda küsimustega soovides vastust, et kuidas president Bushi administratsioon suhtub Balti riikide iseseisvuse taotlustesse. Tal oli edasi anda presidendi raudne seisukoht, et teil baltlastel pole vaja kõigutada Gorbatšovi paati.
1. augustil 1991, siis suhteliselt vahetult enne augustiputši oli president Bush visiidil Kiievis. Seal peetud kõnes nimetas ta ukrainlaste soovi NSV Liidust lahku lüüa „enesetapuliseks natsionalismiks” ning jagas tugevat toetust Gorbatšovile olles veendunud, et tollal juba NSV Liidu presidendi Gorbatšovi ettevõtmised rajavad riigi arenguks tugeva vundamendi. Konservatiivse ajalehe New York Times kolumnist William Safire nimetas seda kõnet „Chicken Kiev speech” (sõnamäng: Chicken Kiev tähendab Kiievi kotletti, chicken eraldi aga kana ning argikeeles veel argpüksi – toim ).
President Bush oli kahjuks CIA poolt kehvasti informeeritud, mis Nõukogude Liidus tegelikult toimub. Kui me saime, mida tahtsime, muutus ka president Bushi suhtumine Balti riikide taotlustesse soosivamaks. Mida tal oli ka parata.
