Eestlase reportaaž USA-st: siin nähtut võiks võtta ka kui pisukest pilguheitu meie endi tulevikku
Me ei tea, kui palju eestlasi on praegu Ameerika Ühendriikides ja me ei tea, kui paljud neist läksid selle riigi lipu all valima vaatamata Eesti ühe passi poliitikale.
Me teame aga, et valimised Eestis vaevalt et mõjutavad keskmist ameeriklast, ka vahevalimised USAs mõjutavad aga nii iga ameeriklast kui ka keskmist eestlast, kui osatakse neid mõjusid märgata. Kuna me Ameerikat hoolsasti kopeerime, võiks siin nähtut võtta ka kui pisukest pilguheitu meie endi tulevikku.
KAMPAANIANÕKSUD
Valimised lombi taga on nagu siin kõik - suur, agressiivne, dramaatiline ja rahasse arvutatav. Tegemist on ühelt poolt spordivõistluse, teiselt poolt aga suure šõuga (ka muul ajal on need kaks sügavalt segunenud).
Kui on suur šõu ja suur lava, siis tuuakse mängu ka suured staarid - välguvad üha valgemad hambad, välja astuvad üha kõlavamad nimed. On rõhutatud, et vahevalimised on ennegi esile toonud isikuid, kellest on hiljem saanud väljapaistvad poliitkafiguurid, ka mitu presidenti.
Meie valimistega võrreldes on erinev „kunagiste" aktiivne osavõtt, teiste hulgas teevad aktiivselt kampaaniat oma parteile eelmine president ja presidendikandidaadid. Vaatluseks on tõeline marjaaeg ja mitte vaid lihtsale poliitikahuvilisele.
Seekordsed valimised, mis hakkasid sulguma idarannikult lääne poole (kokku üheksa ajavööndit, mitmetes osariikides mitu ajavööndit segamini) on erilised mitmes mõttes - ühelt poolt püüavad demokraadid, keda juhivad Hillary Clinton ja Barack Obama, maksta kätte 2016. aastal läbikukkunud presidendivalimiste eest, mille tulemusi siiani püütakse kahtluse alla seada.
Teisalt on see vahekokkuvõte Donald Trumpile ja seega ettevalmistus juba uuteks tippvalimisteks. Need valimised on olnud erakordselt aktiivsed - juba eelhääletuse ajal oli näha, et tulevad rekordid mitmelt rindelt (32 miljonit eelhääletajat nüüd vs. 21 miljonit aastal 2014).
Väga suurel maal juhtub ka rohkem, näiteks jäi hommikul New Yorgis üks jaoskond avamata, sest ukse avaja sai südamerabanduse. Kindlasti tuleb palju kaebusi ja proteste - see kõik on šõu loomulik osa.
Demokraadid olid juba ette oma edus kindlad, rindejooni on aga rohkem kui parlamendi kaks koda. Kuigi USA riigipea Donald Trump on suutnud vihale ajada haritud valged naised (#metoo kampaania jms), on majandus üldiselt heas korras ja Ameerika näitab välispoliitiliselt tugevat rusikat - see julgustab aga punanokatsite kandjad ehk vabariiklaste pooldajaid.
Kui meie saade "Foorum" oli paljudele rohkem kui liiast, siis tuleks uue demokraatia harjutamiseks vaadata USA valimiseelseid kõneisikuid - kodumaised EKRE-Mart, Kadri-Jüri või superminister Ligi ei saaks siin sulgkaalugi.
Kampaania juures on meil tegemata veel üks samm - registreerunutele helistab robot, mis teretab viisakalt ja soovitab tungivalt hääletada homme kindla kandidaadi poolt.
TEEMAD
Donald Trumpi logo on tema punane nokats ja meedias kasutatud terminite „sinine/punane osariik" taga on vastavad parteid parteid - kuigi kuni 1980. aastateni tähistasid tihti just vastupidised värvid vastavaid erakondi. Umbes viiendik kandidaatidest on parteitud.
Samadele loosungitele lähenetakse punaste ja siniste poolt erineva nurga alt. Teemad, mis olid seekordsete eeldebattide tuliseks tuumaks, on osalt triviaalsed - keskklass ja maksud, kuid hääletused panevad paika ka mitmete osariikide suhtumise nt aborti ja narkootikumidesse (marihuaana legaliseerimine vabaaja veetmise vahendina). Üldiselt konservatiivne Kanada legaliseeris „pilve tõmbamise" eelmisel kuul.
Põhilised teemad olid siiski meditsiiniabi ja immigrandid. Suur osa debattidest oli pühendatud medicare ehk siis meie mõistes haigekassade teemale. Vabariiklased kuulutasid, et Obamacare (st eelmise presidendi sotsiaalprogramm) on läbi kukkunud, neil endilgi aga head plaani pakkuda pole.
Ka demokraatidel pole, kuid surveteema see muidugi on: esiteks on tegemist suure rahaga, vabandust, väga suurega; teiseks on vananemine siin tuntav reaalsus (järgmise põlvkonna jooksul saab seeniore olema kaks korda rohkem kui praegu - beebibuumi esimene ja teine laine, seega ligi 100 miljonit inimest) ja kolmandaks on USA tuntud oma mittetervisliku ja mitteterve elanikkonna poolest - rasvumine, südamehaigused, liigesed, allergiad.
Siit tõusetub immigrantide teema, mis on ka siin väga põletav - kellel on õigus, milline õigus. Ühiskonnas, kus kõik on immigrandid, on piirid veel hägusamad kui meil. Fakt, et eelmine president oli mustanahaline, praegune aga blond, annab kohe võimaluse selgete vastanduste leidmiseks, ajalugu arvestades ka põhja ja lõuna vahel. Mida muidugi usinalt ära kasutatakse.
Tohutut tähelepanu sai selles valguses esimese musta naise, keda toetas aktiivselt nt Oprah, võimalus saada kuberneriks Georgias. Muidugi jätab see tähelepanuta nt hiinlased, puertoriikolased või vietnamlased, kelle kogukonnad ka nt vene, ukraina jt kõrval võiksid kõneainet pakkuda.
„Karavan", mis ikka veel lõunapiirile ligineb ja võib kasvada 5000-7000 inimeseni, on selgelt olnud propaganda atribuut mõlemale poolele - Ameerika mastaapide juures ei ole see mingi „rahvahulk" - tulgu või mingu. Aga nagu meie immigrantide sõjas, saab siingi teha emotsionaalseid pilte janus lastest, villis jalgadest, püssidest rahulike seadusemurdjate vastu.
Suurt kõneainet pakkus immigrantidega seonduvalt nn Kempi valimispiirang, milles nähti taas rünnakut vähemuste vastu. Nimelt ütleb seadus, et hääletaja nimi valimisjaoskonnas peab täpselt registris näidatuga kokku minema. Inglise keelele mitteomaste nimede puhul (mida kannavad ilmselt sisserändajad), nt Ülo Võimas või Õnne Täht, on võimalus, et te ei saa valida, sest kaovad täpid ja loogad ja ei olegi enam sama nimi.
Kes ja miks peavad tõestama, et nad omavad õigust, oligi teema. Teine samas pajas podisev debattide ring keerles „sünniõiguse" ümber - USA on maailma ainus riik, kus selle pinnal sündinud laps on automaatselt kodanik 85 aasta jooksul koos kõigi õigustega, ka õigusega kutsuda oma lähisugulasi sellesse riiki elama. President Trump tahab selle seaduse täidesaatva otsusega lõpetada. Need kaks näidet keerlevad ameerika väärtusbaasi ümber, sest immigrante on siiani nähtud kui elavdajaid, energilisi noori abistajaid, kellede suhtes on vajalik ka inimlik kaasatundmine.
Kuna valimas, ka siin, käivad enamasti vanemaealised, siis praktiliselt puudusid sellised teemad nagu keskkond, välispoliitika, suhted Hiina, Venemaa ja nt Põhja-Koreaga; Euroopat, sh selle tublit idapiiri, pole olemas. Palju nähti vaeva, et noori aktiveerida. Intervjuud, mis kolledžites ja ülikoolides olid tehtud, näitasid aga pigem leigust, noored kurtsid, et neile ei pöörata tähelepanu (tehke äpp, siis kaalume; telekat me ei vaata).
E-VALIMINE
Huvitav on võrrelda meie-nende tegelikke hääletuse protseduure kodaniku poolelt. Ka nende üle arutlesime valimas käinutega. Ameeriklane jala ei käi ja vett ei joo. Isegi panga pärast, mis peaks olema „money talks"-maailma meka, ei hakata seda inimõigust piirama - suhtlus telleriga ja rahatähtede vahetamine (arvete maksmiseks, sularaha välja võtmiseks) võib käia kaugmikrofoni ja erilise vaakumtunneli kaudu - kirjutate maksekäsule autos alla, panete dollarid purki ja vaakum toimetab, kuhu vaja või tellite pangas istuvalt tegelaselt ja saate purgiga oodatud summa autost väljumata.
See, mida meie käsitleme e-hääletamisena, USAs ei toimu. Küll on aga võimalik posti teel osad toimingud vaid ühe päeva jooksul joonde ajada. Post käib endiselt nagu kellavärk ja kaalub ka usaldusväärsuselt üles kõik e-lahendused. Instruktsioonid tulevad kodanikule muidugi eelnevalt koju, ka ekraanipildid, mida ta valimise päeval hääletusboksis näeb.
Enne boksistumist antakse tuvastatud allkiri paberil, nagu meilgi; ekraan avaneb valimisjaoskonnas antava kaardiga üheks soorituseks. Protseduuri õnnestumist kinnitab nii ekraan kui kõrvale ilmuv trükitud paberriba, mis jookseb suletud konteineris lindina - pretensioonide korral on see ka valimiskomisjonile tõestuseks.
