Vaatamata sellele, et Leedu kriminaalpolitsei büroo ja peaprokuratuur seni juurdlust veel ei kommenteeri, õnnestus Leedu Delfil teada saada, et Leedus eeluurimisvangistuses olevatele eestlastele määrati juba aasta tagasi „surmaotsus” - neid on Tallinnas otsimas käinud Leedu kurjategijad, et korraldada verine arveteõiendamine. Politseil õnnestus aga relvastatud leedulased kinni pidada.

Juurdlusele on kaasa aidanud Vita Jakutienė, kes oli mõrvahetkel Bugavičiuse kõrval. Väidetavalt tundis naine ära ühe vahi all oleva eestlase, kes aga oma süüd ei tunnista.

Leedu Delfi allikad teatasid, et Bugavičiuse mõrv oli hoolikalt planeeritud. Tellija oli teine Kaunase jõuk, mida enam olemas ei ole. Arvatakse, et mõrva tellis selle jõugu juht.

Allikate andmetel vahistati eelmisel kolmapäeval Kaunases neljas kahtlusalune, kes on kohalik elanik. Kohus jättis ta vahi alla.

Kahtlustatakse, et Leedu kurjategijad tahtsid vältida igasuguseid seoseid Bugavičiuse mõrvaga ja seetõttu palkasidki eestlased. Üks neist, Hispaanias elanud 58-aastane Eesti kodanik Imre Arakas nõustus väidetavalt tellimuse täitma. Praegu viibib Arakas Iirimaa vanglas.

Arakas vahistati eelmisel sügisel Dublinis, kus oleks väidetavalt samuti pidanud toime panema tellimusmõrva. Iirimaa praegu Arakat välja ei anna, kuigi tema üle tahetakse kohut mõista ka Eestis. Leedu on järjekorras kolmas.

Leedu õiguskaitseorganid ei arva aga, et Bugavičiuse tappis Arakas. Sel ajal saabusid Leetu ka teised Eesti kodanikud – 35-aastane Arle Grabbi (varem Arli Aud) ja 37-aastane Hans-Erik Ehvert.

Arakat ei ole Leedu korrakaitsjad veel küsitleda saanud, Grabbi ja Ehvert aga eitavad oma süüd.

Leedu korrakaitsjad kahtlustavad mõrvas aga just Grabbit ja Ehvertit. Kahtlustatakse, et nad tegutsesid koostöös Araka ja teistega. Töötati välja plaan ja tehti kogu vajalik töö selle elluviimiseks. Ohvrit jälgiti pidevalt kaks kuud.

Leedu politsei selgitas välja, et mõrvarid ootasid Bugavičiust tema kodu juures. 6. novembril kell 23.55 saabus ta oma Mercedes Benz S230-ga maja juurde Šilainiais. Ta tapeti aiaväravas. Jakutienė avas parajasti väravat ja teda autos ei olnud.

Mõrvarid kadusid hetkega – istusid Prantsusmaal varastatud autosse, mille jätsid kolme kilomeetri pärast maha ja panid põlema.

Kahtlustatakse, et kohe pärast mõrva vabanesid mõrvarid ka relvast. Seda ei ole leida õnnestunud. Kes täpselt Bugavičiust tulistas, ei ole teada, aga kahtlustatakse, et see on üks kahest Lukiškise eeluurimisvanglas istuvast eestlasest.

Grabbi ütles Leedu Delfile, et tulistamises kahtlustatakse teda. „Aga mina ei ole sellega seotud,” kinnitas Grabbi, kes vahistati Tallinnas jaanuaris ja anti Leedule välja veebruaris.

Jakutienė tundis vastandamisel väidetavalt Grabbi ära ja ütles, et ta sarnaneb mehega, kes tulistas Bugavičiust.

Kohe pärast mõrva rääkis Jakutienė politseile, et ei näinud tulistaja nägu, sest viimane varjas seda pruuni rätiga. Lisaks sellele väitis naine, et mõrvar kandis musta jakki kapuutsiga, mis oli tal peas.

Tänavu märtsis aga ütles Jakutienė ülekuulamisel, et mõrvar oli äratuntav näo selle osa järgi, mida ta nägi. Politsei näitas märtsis Jakutienėle fotosid ja hiljem toimus vastandamine. Jakutienė tunnistus ei ole kategooriline – naine väidab, et Grabbi sarnaneb Bugavičiust tulistanud mehele.

Grabbi advokaat ütles, et Leedu politsei rikkus kõiki isiku tuvastamise protsessi reegleid, sest kahtlusaluse fotot näidati ilma advokaadi juuresolekuta ning vastandamine oleks pidanud toimuma nii, et kõik isikud oleksid pidanud kandma poolt nägu varjavat rätti. „Ametnikud on tekitanud kunstlikult tõendi kahtlusaluse osalemise kohta kuriteos,” ütles eestlase advokaat.

Advokaat väitis ka, et kohtueelset uurimist läbi viinud ametnikud avaldasid tema kliendile survet – kahtlusalusega vesteldi ilma advokaadi teadmata.

„Minu klient rääkis, et vestluse käigus soovitasid ametnikud tal kuriteo, mida ta toime ei pannud, omaks võtta,” ütles advokaat. „Nad šantažeerisid teda ka öeldes, et kui ta järele ei anna, lastakse ta sõber vabaks ja ta ise mõistetakse ikkagi süüdi – praegu eeluurimisvanglas on ta kaitstud, aga vanglas ei garanteeri keegi, et ta ellu jääb.”

Juurdluse käigus õnnestus uurijatel küsitleda mõningaid tunnistajaid, kes andsid Bugavičiuse mõrvarite kohta olulist informatsiooni, aga nende tunnistajate isikud on salastatud.

Grabbi ütles Leedu Delfile, et ta ei looda ajakirjanike peale ega usu, et nad suudavad tema süütust tõestada, kuid loodab, et kogu lugu saab avalikuks. Grabbi on veendunud, et võimud avaldasid survet ka Jakutienėle.

Grabbi rääkis, et ta vahistati 16. jaanuaril oma kodus Tallinnas. Grabbi sõnul olid vahistamise juures ka Leedu politseinikud.

Politsei kahtlustab, et eestlased käisid Leedus mitu korda lennuki, auto ja bussiga. Relv millega Bugavičius maha lasti, toodi Hispaaniast. Läbiotsimise käigus leiti Vilniuse ja Dublini kaardid, mis kuulusid Grabbi tihti reisivale naisele.

„Kui ma viibisin Eestis vahi all, külastasid Leedu ametnikud mind kahel korral – mõlemad külaskäigud toimusid ilma minu advokaadita, nad ütlesid, et tema osalemine ei ole vajalik, sest see ei ole ülekuulamine, vaid lihtsalt vestlus,” ütles Grabbi. „Nende vestluste käigus nõudsid nad, et ma annaksin tunnistusi inimeste kohta, keda ma ei tunne, ning ütlesid, et kuriteo ohver on Leedu kuritegeliku maailma tähtis autoriteet, kelle sõbrad ei ole mitte ainult ohtlikud, vaid ka kättemaksuhimulised. Lisaks sellele öeldi mulle, et need inimesed pääsevad mulle Leedu vanglas vabalt ligi, mis tähendab, et nad võivad mu isegi tappa ja minu perekond oleks ohus. Ainus viis sellest olukorrast pääsemiseks, on öelda, mida nemad tahavad. Ametnikud ütlesid, et sõltub nendest, kes teavad, keda nad kahtlustavad, mis tähendab, et minu ja minu lähedaste elu on nende kätes. Seetõttu esitasin ma Tallinna kohtule kaebuse. Eestis jäeti mind rahule, aga kõik algas uuesti, kui mind 28. veebruaril Leedusse toodi: mind külastasid tihti politseinikud ja ei mu advokaat ega tõlgid võtnud nendest kohtumistest osa. Ja jälle mind ähvardati, taheti, et ma ei paluks advokaati, ning annaksin tunnistusi sündmuste ja inimeste kohta, kellest ma midagi ei tea. Nad ütlesid, et ma võin muuta oma elu tõeliseks piinaks, ja lubasid, et kui ma nendega koostööd teen, saan ma võib-olla jälle oma naise ja lastega koos olla. Aga ma keeldusin, sest mul ei ole midagi öelda.”

Grabbi sõnul ei ole tal alates jaanuarist lubatud oma perekonnaga suhelda. Ta on kirjutanud mitmeid kaebusi, kuid need on alusetutena tagasi lükatud.

„Prokurör väidab, et ma võin edastada oma naise kaudu sõnumeid kurjategijatele, aga see on mõttetus, ma arvan, et olen surve all,” ütles Grabbi.

Grabbi ei varja, et tal on kriminaalne minevik ja ta on istunud Helsingi vanglas, kust vabanes 2014. aastal ja lõi uue pere.

„Kuu aega tagasi külastas mind jälle Eesti politseinik. Ta ütles, et olen Leedus suures ohus ja seletas, et kunagi nad päästsid mu,” rääkis Grabbi. „Ametnikud ütlesid, et eelmisel suvel märkasid nad gruppi Leedu kurjategijaid, kes jälitasid Eestis mu sõpra. Tõenäoliselt plaanisid need inimesed meie mõrva. Politseinikud sekkusid, kui Leedust toodi Eestisse relvad. Nad peeti kinni ja ma arvan, et neid inimesi peetakse praegu salastatud tunnistajateks.”