SUVEKS TÖÖLE | Gertie lumehelbekestest: ühtegi tööd ei tasu karta

Ma ei oska rääkida kõikide noorte eest, ega ei tahagi seda teha. Ma läksin ja otsisin töö ise, ilma vanemate tagant sundimata või ilma selleta, et mu sõber/sõbranna oli samas kohas juba tööl.

Eelmine suvi tuli vajadus enda teenitud raha järgi. Kuid see suvi oli vaja hästi kähku kodust välja lennata ja hakata elama oma elu.

Kui on võimalus ja vähegi tahtmist ise palka teenida, siis miks mitte minna tööle ja proovida. Jah, alguses ongi raske, harjumatu ja üldse pole tahtmist keset juulit hommikul kell 7 ärgata. Ent mind on kasvatatud sellise teadmisega, et kui väga midagi tahad, siis ei eksisteeri fraasi “ma ei viitsi” vaid lähedki ja teenidki endale ise raha.

Eriti mõnus on siis kui sul on võimalus esimest korda käia ainult poole kohaga tööl, noh, tööellu sisse harjumiseks või nii. Ja oh, kui magus hetk on see kui pangaarvele kandub elu esimene palk!

Muidugi oleneb inimese südikus ja töötahe temast endast ja see kuidas kodused teda toetavad ja innustavad. Kuid väga väga oluline on ka kollektiiv kuhu noor tööle asub. Juhul kui kolleegid pole toetavad ega õpeta, siis on ju raske tööl edukalt ellu jääda. Kui sind ümbritsevad inimesed, kes sinusse usuvad ja sind suunavad (loomulikult pead ise ka oma töö edukusse uskuma), siis töö tegemine ei tundugi nii kontimurdev.

Keeruline oleks töötada kollektiivis, kus ei valitseks toetav ja sõbralik õhkkond. Seega ma arvan, et mul on kohutavalt vedanud, et nii Mustla kui ka Koidu poes ma ei pidanud kunagi kartma eksimist ja abi palumist, sest tegelikult noori suunatakse ja õpetatakse kui nad ise vähegi tahavad/viitsivad tööd teha.

Töökoormus? Täpselt sama, mis kolleegidel, kes olid olnud tööl pool aastat, viis aastat või 30 aastat. Võttis aega, harjumist, higi, pisaraid, jooksusamme, et kõik tehtud saaks. Kuna eelnevat töökogemust polnud, siis loogiline, et ma teen antud tööülesandeid aeglasemalt, aga vähemalt ma teen.

Jah, väsitav oli küll. Esimestel päevadel tööl olles mul jalad valutasid kohutavalt, kuna ma olin ka enne poes töötamist kohutavalt laisk ja polnud harjunud päevas ringi tatsama. Ma tean, et ma ei tohiks valutavade jalgade üle kurta, noor inimene ju.

Alguses ongi raske ja mõni töö tüütum kui teine ja nõuab rohkem vaimset kui ka füüsilist tähelepanu. Ent ma olen enam kui veendunud, et pole olemas tööd mis poleks alguses harjumatu ja isegi kurnav. Nagu ennist ütlesin, kui sa midagi väga väga tahad (raha, et osta uut sülearvutit või mis iganes), siis ühtegi tööd ei tohiks karta.