Õpetaja enne uut kooliaastat: kooli ja õpetajate halvustamine või pilkamine ühegi lapse õpirõõmu ei kasvata
Nädal enne kooli algust häälestatakse peresid otsekui mingile võitlusele koleda kolliga! Tegelikult on koolis tore ja õpetaja on iga õpilase kõige omakasupüüdmatum sõber, kelle iga lause ja õpetussõna on tingitud ju ikka sellest, et lapsest parem, õnnelikum, targem inimene kasvaks. Me ei ole vaenlased rindejoone vastaspoolel, vaid õppurite peredega suisa nn ühes paadis, sest meil on ühised lapsed kasvatada!
Need lausejupid eelnimetatud saatest puudutasid mind ehk ka seetõttu eriti valuliselt, et olen juba pikemat aega mõelnud: mis toimub, lugupeetud eesti stsenaristid, naljade ja reklaamiklippide lavastajad? Kui on õpetajat vaja kujutada, siis on ta alati mingi omas maailmas elav veidrik, kes on hambutu või on ta vanamoodsalt riides või ei taipa ta noorte juttudest mõhkugi. On üks teatud mobiilsideoperaatorifirma, mis õpetajate naeruvääristamisel liugu laseb, populaarses teleseriaalis möllab joodikust õpetaja jne, jne. Isegi meie kuulsas koolikiusamisfilmis, mis ka rahvusvahelist tunnustust võitis, käituvad pedagoogid ebausutavalt - pärast vahetunnis toimunud räiget kaklust gümnasistide vahel astub samasse klassiruumi õpetaja ja ütleb, emotsioonitu kalapilk silmis, et alustame tundi. Päriselus see nii ei ole! Me märkame ja sekkume ja lahendame ja hoolime ja armastame!
Tean, millest räägin, sest olen juba 35 aastat töötanud õpetajana ja inimesed, kes koolis töötavad, on hoopis äärmiselt pühendunud, trenditeadlikud, kursis popkultuuri uusimate ilmingutega, rääkimata ainealalsest tarkusest. Üha enam ja enam on esiplaanile tõusnud kogemuste ja ideede vahetamine, kuidas ja milliste meetoditega õppetööd elavdada, et säilitada noortes õpiõhin. Kui me sellised oleksime, nagu avalik meediaruum meid kujutab, siis meie targad eesti koolilapsed lihtsalt vilistaksid meid klassi eest välja ja mingitest headest tulemustest rahvusvahelistes testides võiksime vaid und näha. Tulge koolidesse, külastage ainetunde, nii lapsevanemad kui ka stsenaristid, ja te näete, kui tore on koolielu tänases Eestis!
Intelligentset inimest iseloomustab muuhulgas ka oskus iseenese üle naerda ja minu mõtted on loomulikult esitatud veidi humoorikas võtmes. Ometi teame kõik, et meil on õpetajate pealekasvuga nutused lood - milleks siis kujundada märkamatult avalikku arvamust sellest imelisest elukutsest negatiivse kujundina? See ei innusta sugugi noori seda ametit valima.
Hiljuti kaubanduskeskuses möödusin kahest vestlushoos emast, kõrv püüdis juhuslikult kinni mõiste "kooliorjus". Jätsin vestlusse sekkumata vältimaks õpetaja-veidriku kuvandi levimist, kuid sooviksin kõigile peredele südamele panna, et räägiksite koolist ikka positiivses võtmes, hoolimata sellest, kas teie pere laps alustab nädala pärast 1. või 12. klassis õppimist. See ei välista seda, et ebakõlad, arusaamatused või probleemid lahendamata tuleks jätta - alati saab pöörduda, sest kõik õpetajad on õppinud psühholoogiat ja pedagoogikat ja oskavad suhelda. Lihtsalt kooli ja õpetajate halvustamine või pilkamine ühegi lapse õpirõõmu ei kasvata.
Soovin kõigile rõõmsat uut kooliaastat ja rohkem koostööd!
#koolisonvahva
