Vanglapõgenemised Eesti moodi: ämblikmees, kohalikud montecristod ja jõhkrad noorpätid
Viimane tõeline vanglapõgenemine Eestis leidis aset kaks aastat tagasi Tallinna vanglas. Narkokuriteo eest süüdi mõistetud Aleksandr Suhotski ja varas Eduard Mihhailov suutsid lõhkuda aknatrellid ning pääsesid õue, kus neid aitas õnnelik juhus: kuna parajasti remonditi vangla välismüüri, ronisid vangid tellinguid pidi üle müüri ja kadusid rõõmsalt öösse. Kui Mihhailov tabati ligi kaks kuud hiljem, 2015. aasta viimasel päeval, siis Suhotskil õnnestuski Eesti õigussüsteemile keskmist näppu näidata. Mees on siiani jooksus, redutab ilmselt välismaal ja on tagaotsitav ka interpoli kaudu.
Viis aastat varem, 2010. aastal õnnestus oma kambrist edukalt põgeneda noorel vägistajal Ruslan Villonenil, kes istus praeguseks ammu suletud Murru vanglas. Väidetavalt tahtis 20-aastane uljaspea lihtalt näha, kas tal õnnestub vanglast põgeneda, ja omaendagi üllatuseks oli ta täiesti edukas. Mees kangutas lahti oma kambri akna ees olevad trellid, ronis ämblikmehena mööda seina kambriploki katusele ning harutas lahti okastraadist piirde. Lõpuks õnnestus Villonenil madratsist tehtud köiega laskuda välismüüri taha maapinnale. Mehe põgenemine avastati alles hommikusel loendamisel. Algas suur operatsioon mehe tabamiseks, kuid veel enne, kui see täistuuridel käima sai, ilmus põgenik ise vanglasse tagasi.
Kõige värvikamad põgenemised Eesti vanglatest toimusid loomulikult 1990. aastate suurel segadusteajal. Näiteks põgenes 90. keskel Viljandi noortevanglast seitse noormeest, kes põgenedes tekitasid valvurile ja velskrile raskeid kehavigastusi. Lausa sedavõrd raskeid, et mõlemad vanglatöötajad viidi kriitilises seisus haiglasse.
1991. aastal põgenesid Murru vanglast tühjade tsemenditsisternide sees Mario Simuste ja Jüri Mosin. Postimees on kirjutanud, et viis kuud hiljem kohtus Vene miilits Eesti põgenikega Šeremetjevo lennujaama restoranis, kus mehed sõid musta kalamarja, kuid jätsid arve tasumata.
1996. aastal põgenes Tallinna-lähedasest Harju interneeritute laagrist 20 meest, keda ei peatanud isegi valvurite tulistatud hoiatusvalangud. Suurpõgenemine oli korralik meeskonnatöö: osa kinnipeetavaid hoidsid kinni kahte vanglaametnikku, teised lõhkusid samal ajal lahti laagri värava. Kahes laagri vahitornis viibinud valvurid nägid põgenemist pealt ja üritasid seda tõkestada mitmete automaadivalangutega, kuid sellest ei hoolinud keegi.
Politsei alustas põgenike tabamiseks suurt operatsiooni. Blokeeriti Tallinna viivad teed, tänavale saadeti nii ajateenijad kui politseinikud, rääkimata K-komandost ja sisekaitse operatiivrügemendist. Esimesed ärajooksjad tabati pea kohe, teised ühe- ja mitmekaupa mõne aja pärast. Kas lõpuks tabati kõik mehed või jõudis mõni õnnelik ka üle piiri pageda, ei õnnestunud Delfil lõpliku kindlusega välja selgitada.
Samal aastal põgenes keskvanglast õhkkütte kanali kaudu neli meest, kes istusid kõik ühes kambris. Üks põgenejatest, mõrva eest süüdi mõistetud Anatoli Fortuna lasti hiljem Lasnamäel maha.
Üheksakümnendate keskel oli Eestis võimalik ka see, et vanglast kaob mees, keda arvati olevat põgenenud, kuid aasta hiljem leiti tema lagunenud laip siiski vanglast, sest kaasvangid olid tüübi omavahelise arveteõiendamise käigus maha löönud. Kuidas on võimalik, et vanglaterritooriumile on võimalik peita surnukeha, on tänapäeval üsna raske ette kujutada, kuid eks see näitab ilmekalt, millised olid meie vanglad vaid veidi enam kui 20 aastat tagasi.
2003. aastal põgenes Murru vanglast väljapressimises süüdi mõistetud Ander Sagadi, kes seejärel võttis ühendust ETV ajakirjaniku Vahur Kersnaga ning esines saates „Pealtnägija”, kus väitis, et ta pole ühtegi kuritegu toime pannud. Varsti pärast seda sai politsei ta kätte ja viis vanglasse tagasi.
2004. aastal põgenesid Murru vanglast furgoonautodele laaditud suitsahjude sees mõrtsukad Roman Jantšuk ja Dmitri Retunkov. Mehed saadi siiski peagi kätte.
2008. aastal põgenes meditsiiniautost varas ja paadunud röövel Alex Puškin, keda viidi parajasti Tallinna vanglast Maardus asunud vanglate haiglasse. Vana-Narva maantee raudteeülesõidu koha juures murdis mees autost välja ja kadus. Kadus sedavõrd õnnestunult, et teda pole tänini tabatud ning mees figureerib interpoli tagaotsitavate nimekirjas.
Alati põgenemised muidugi ei õnnestunud. Klassikasse kuulub ka üks värvikas põgenemiskatse aastast 2007. Tolle aasta märtsikuu pärastlõunal hakkas Murru vanglas tööle signalisatsioon, mis näitas, et maapinnas on mingi vibratsioon. Valvurid otsisid vangla läbi, kuni ühe trepi alt leiti metallvõre, millest oli tükk välja saetud ja ette tagasi pandud. Võre tagant leiti lausa 15-meetrine tunnel, kust tiriti välja kaks mullamutti: eluaegset vangistust kandev politseinikutapja Nikolai Mitjanin ja kaks inimest tapnud Juri Kramskoi.
Mõrvarid olid tunneli uuristamiseks kuskilt hankinud ka abivahendid: kangi, lühikese varrega labida ja isetehtud lambi. Paraku oli ettevõtmine juba ette nurjumisele määratud – varsti oleks meestele ette jäänud betoonsein, millest läbi nad poleks pääsenud.
