Eestist lahkunud venelanna integratsioonist: "Vihkan Eestit kogu südamest ja mida kauem ma elan välismaal, seda enam kasvab ka viha"
Meie pere lugu ja integreerumine on olnud edutu. Alguse sai see 1992. aastal, kui tööl anti käsk viia oma keeletase C kategooriale. Töötasin tollal konduktorina ning seega oli keeleoskus esmavajalik. Olin siis pelgalt 25-aastane ja lootsime oma abikaasaga olla edukad. Meie grupis viis kursuseid läbi väga meeldiv noor õpetaja, energiline ja entusiastlik.
Vaatamata kõikidele raskustele olid need kursused eredaim hetk mu integreerimisrännakul. Pärast seda algas pettumustejada. Sündmus-sündmus haaval. 1993. aastal ei võetud meie tütart eesti kooli esimesse klassi. Ta eesti keel oli liiga vilets: ta ei suutnud nimetada jalgratta kõiki detaile ühest luuletusest, mida nad lugema pidid. Ta ei suutnud nimetada teisi pallimänge peale võrkpalli.
Narvas on vaid üks eesti kool. Mu unistus oli lõimida laps seal naturaalselt suhtluskeskkonnas. See unistus aga lagunes kokku. Tööl hakkasid aga pihta keelekomisjonid, kus meid iga-aastaselt kontrolliti. Ja üha tihedamini.
Eesti keele õpet anti meile tööl süvitsi ning koduseks tööks oli ülesandeid, milles ei suutnud teinekord isegi eestlased abi anda. Sain neist raskustest üle külma närviga, kuna teadsin, et kui jään oma tööst ilma, läheb meil raskeks. Mu tütar vaatas mulle alt üles ja pidin olema eeskujuks.
Ka mu tütrest sai integratsiooni ohver. Mina, vana loll, veensin oma mehe ära, et saata meie tütar eesti pere juurde keelt õppima. Seal oli kõik hästi. Peale propaganda. Perenaine ütles meie tüdrukule, et ta vanemad on okupandid. Tütar helistas meile koju ja küsis läbi pisarate: "Ema, kas see on tõsi?"
Vaatamata sellele intsidendile ei võtnud me tütart selle pere juurest ära. Ütlesime talle, et nende juures on tähtis olla ja et ta oleks parem kannatlik. Siis oli veel teisi peresid, kuhu tütre saatsime - teistsuguseid, üldiselt häid ja ausaid inimesi. Ent meie tütar kohtles neid kõiki halvasti ja me ei saanud sinna enam midagi parata. Tütre ebaedu mõjutas meid kõiki.
Oli 1998. aasta oktoober, kui ma oma tööst ilma jäin. Uskusin, et mul on head võimalused oma eesti keele teadmistega, kuid ma eksisin. Ainus variant tööd saada oli triikijana õmblusvabrikus või pesupesijana. Aga see kõik oli Tallinnas ja mu pere elas Narvas.
Abikaasa keeldus Tallinna kolimast ja sain temast väga hästi aru. Tal oli Narvas töö, millest loobumine olnuks võrdne enesetapuga. Niisiis eksisteerisime aastani 1999 veel Eestis ja siis lahkusime Suurbritanniasse.
Neil on omaenda integratsioonisüsteem. Palju edukam ja positiivse suhtumisega. Mu abikaasa lõpetas kolledži ning töötab praegu raamatupidajana. Mina olen koduperenaine.
Mu tütar, keda eesti kooli vastu ei võetud, lõpetas ülikooli ja töötab juristina. Saime viis aastat pärast Suurbritanniasse kolimist seal kodakondsuse. Minule oli kodakondsus kriitilise tähtsusega, kuna varem olin kõikjal olnud alien.
Vihkan Eestit kogu südamest ja mida kauem ma elan välismaal, seda enam kasvab ka viha. Näen, kuidas saab elada ka teisiti. Püüan seda viha varjata oma lapselaste eest. Samas loodan, et mu lugu aitab inimestel peast visata tühjad illusioonid ning viib nad elama riiki, kus kõigil on inimestesse võrdne suhtumine. Vähemalt valitsusegi tasandil. Võrdselt teisi koheldes on võimalik palju rohkemat saavutada.
