Salisbury haigla arstid ei uskunud mürgitatud Skripalide ellujäämisse

Haiglatöötajad, kes päästsid mürgirünnaku ohvriks langenud topeltagent Sergei Skripali ja tema tütre Julia, ei oodanud, et nad ellu jäävad, kui said teada, et tegemist on närvimürgirünnaku ohvritega.

Skripalid leiti kokkuvajununa pingilt Inglismaal Salisburys. Kohaliku haigla personal ei teadnud alguses, mis neil viga oli, vahendab BBC News.

Õendusdirektor Lorna Wilkinson ütles, et võtmemoment oli see, kui politseinik Nick Bailey toodi haiglasse samasuguste sümptomitega. „Oli tõsine mure selle üle, kui suureks see võib minna,” ütles Wilkinson.

Osakonna õde Sarah Clark, kes oli sel õhtul valves, lisas, et kardeti, et see võib puudutada ka haigla personali. Tolleks hetkeks ei oldud võetud tarvitusele mingeid ettevaatusabinõusid enese kaitsmiseks.

Kui sai selgeks, millega silmitsi seistakse, ei olnud haigla personalil nende eneste sõnul suuri lootusi patsientide paranemisele.

Nädalaid kestnud ravi järel, milleks saadi ekspertide nõuandeid lähedalasuvast Porton Downi uurimisasutusest, said kõigepealt Julia ja siis Sergei siiski haiglast välja, et jätkata paranemist salajases kohas.

Meditsiinipersonali tunnistused rõhutavad võtmetähtsusega hetkedel tehtavate otsuste elutähtsust: kiire saabumine intensiivravisse, tugev narkoos, mida kasutati võimaliku ajukahjustuse piiramiseks ning Porton Downi ekspertide nõuannete, testide ja soovitatud ravi tähtsus.

Kui Skripalid leiti, kahtlustati opioidi üledoosi.

Politsei sai aga teada Sergei Skripali minevikust Vene spioonina ning sellest teavitati ka haiglat ja arutati võimalust, et ta võis olla suunatud rünnaku ohver.

Haiglas kuulutati välja suurõnnetuse olukord ja politseinikud tulid Skripale kaitsma.

Ravi jätkates loobus meditsiinipersonal esialgsest opioidimürgituse teooriast, mõistes, et tegemist on sümptomitega, mis on tüüpilised organofosfaadi ehk närvimürgi mürgitusele.

„Kui esimest korda teada saime, et see on närvimürk, ei oodanud me, et nad ellu jäävad,” ütles haigla intensiivravikonsultant Stephen Jukes. „Me proovime kõiki teraapiaid. Me tagame parima kliinilise ravi. Aga kõik tõendid olid sellised, et nad ei jää ellu.”

Mõlemad Skripalid olid tugeva narkoosi all, mis aitas neil taluda kõiki meditsiiniseadmeid, millega nad ühendatud olid, ning kaitses neid ajukahjustuse eest, mis on närvimürgi manustamise võimalik tagajärg.

Ajapikku narkoosi vähendati ja hingamine viidi suust üle kõrile, millest annab tunnistust arm Julia Skripali kaelal.

Kui patsiendid tulid rohkem teadvusele, pidi personal hoolikalt kaaluma, mida neile öelda ilma politseijuurdlust segamata, ning otsustama õige hetke üle, millal lubada uurijad Skripale küsitlema.

Arstid ja õed nõudsid murest patsientide pärast, et rahvusvahelised inspektorid hangiksid kohtu loa, enne kui nad saavad Skripalidelt vereproovid võtta.

Kui Skripalid olid stabiilsed ja võimelised rääkima, oli meditsiinipersonali peamine mure, kuidas stimuleerida tähtsa ensüümi atsetüülkolinesteraasi tootmist. Seda on vaja normaalsete kehafunktsioonide tekitamiseks. Keha teeb seda pärast närvimürgi mürgitust loomulikult, aga protsess võib võtta kuid.

Haigla sai selleks abi „rahvusvahelistelt ekspertidelt”, kellest mõned olid Porton Downist. Sealne laboratoorium tegi teste ja andis nõu parima teraapia kohta. Prooviti uusi lähenemisi tuntud ravimeetoditele. Dr Jukesi sõnul oli Skripalide paranemise kiirus meeldiv üllatus, mida ta ei oska täielikult seletada.

Julia pääses Salisbury haiglast välja 9. aprillil. Tema isa haiglast lahkumisest teatati 18. mail.