Surkovi sõnul saab alles nüüd arusaadavaks see, mis toimus 2014. aastal - „Venemaa eepilise reisi läände lõpp, korduvate ja viljatute katsete saada lääne tsivilisatsiooni osaks, ühineda Euroopa rahvaste „hea perekonnaga” lõppemine”. „Alates 14. aastast algab määramatult pikk uus aeg, epohh 14+, kus meil seisab ees sada (kakssada? kolmsada?) aastat geopoliitilist üksindust,” kirjutab Surkov.

Surkov toob ajaloolisi näiteid selle kohta, kuidas Venemaa on mitmeid sajandeid püüdnud läände trügida, ning lisab, et kõik sealt saabunud ideed ja seal aset leidnud vapustused on Vene eliit vastu võtnud tohutu entusiasmiga, osaliselt võib-olla ka liigsega. Suured võidud ja suured ohvrid on Surkovi sõnul toonud Venemaale küll palju läänepoolseid territooriume, aga mitte sõpru.

Viimase näitena toob Surkov 20. sajandi lõpu, kui „kellelegi näis, et suurus loeb: Euroopasse me ei mahu, sest oleme liiga suur, hirmutavalt hoogne”. „Tähendab, tuleb kahandada territooriumi, rahvastikku, majandust, armeed, ambitsiooni kuni mingi Kesk-Euroopa maa parameetriteni ja siis juba kindlasti võetakse meid omade hulka. Kahandasime. <...> Kahekordselt kahandasime demograafilist, tööstuslikku, sõjalist potentsiaali. Läksime liiduvabariikidest lahku, hakkasime lahku minema autonoomsetest... Aga ka selline, kahandatud ja alandatud Venemaa ei olnud sobilik pöördeks läände,” märgib Surkov.

„Lõpuks otsustati kahanemine ja enesealandamine lõpetada ning peale selle teatada õigustest. 14. aastal juhtunu oli vältimatu. Vene ja Euroopa kultuurimudelite välise sarnasuse juures on neil kokkusobimatud tarkvarad ja erinevad pistikühendused. Neile ei ole antud ühtsesse süsteemi koonduda,” kirjutab Surkov.

„Täna, kui see ammune kahtlus on muutunud ilmselgeks faktiks, on kõlanud ettepanekud, kas mitte hüpata teise suunda, Aasiasse, itta. Ei ole vaja. Ja vaat, mille pärast: sest Venemaa on seal juba olnud,” on Surkov veendunud. Ja taas tuleb palju näiteid Moskva aasialikkusest, mis lõppes sellega, et Venemaa murdus Aasia küljest lahti ja alustas liikumist Euroopa suunas.

„Ja nii läks Venemaa neli sajandit itta ja veel neli sajandit läände. Ei juurdunud ei siin ega seal. Mõlemad teed on käidud. Nüüd on nõutud kolmanda tee, kolmanda tsivilisatsioonitüübi, kolmanda maailma, kolmanda Rooma ideoloogiad...” kirjutab Surkov. Samas ise jääb ta teisele arvamusele: „Ja ikkagi vaevalt oleme me kolmas tsivilisatsioon. Pigem kahekordne ja kahenäoline. Nii itta kui ka läände mahtuv. Nii Euroopa kui Aasia üheaegselt ja samas täielikult ei Aasia ega Euroopa.”

„Meie kultuuriline ja geopoliitiline kuuluvus meenutab segaabielus sündinud inimese ekslevat identiteeti. Ta on igal pool sugulane ja mitte kuskil oma. Oma võõraste hulgas, võõras omade hulgas. Kõiki mõistev, mitte kellelegi mõistetav. Segavereline, metiss, midagi kummalist. Venemaa on lääne-ida segavereline maa. Oma kahepealise riikluse, hübriidmentaalsuse, mandritevahelise territooriumi, kahepooluselise ajalooga on ta, nagu segaverelisele omane, karismaatiline, andekas, ilus ja üksik,” on Surkov veendunud.

Surkovi sõnul on kunagi Aleksander III öeldud suurepärased sõnad „Venemaal on ainult kaks liitlast, armee ja laevastik” kõige tabavam metafoor geopoliitilise üksinduse kohta, millega on ammu aeg leppida kui saatusega.

„Milline hakkab olema meil ees seisev üksindus? Üksiklase olesklemine? Või liidri, ette murdnud alfanatsiooni õnnelik üksindus, kelle ees teised rahvad ja riigid kõrvale tõmbuvad ja talle teed annavad?” küsib Surkov ja vastab: „Sõltub meist.”

Surkov rõhutab, et üksindus ei tähenda täielikku isolatsiooni. „Piiritu avatus ei ole ka võimalik. Nii üks kui teine oleksid mineviku vigade kordamine. Tulevikul on omad vead, talle pole mineviku vigu vaja,” lisab Surkov.

Surkov ennustab, et Venemaa hakkab kahtlemata kauplema, meelitama ligi investeeringuid, vahetama teadmisi, sõdima (sõda on ju ka suhtlusvahend), osalema koostöös, kuuluma organisatsioonidesse, konkureerima, kutsuma esile hirmu ja vihkamist, uudishimu, sümpaatiat ja vaimustust. „Ainult et ilma valede eesmärkide ja eneseeitamiseta. Saab olema raske <...> Saab olema huvitav. Ja saavad olema tähed,” kirjutab Surkov.