Olen tuttav inimesega üle kolmekümne aasta. Vene ajal öeldi maniakaal-depressiivne sündroom, Euroopasse sellise haigusega ei sobinud minna. Nüüd on nii, et kui helistad, siis arst parandab - see on meeleoluhäire. Selline mittemeidagi ütlev häireke. Kes aga sellist häiret on lähedalt näinud, ei soovitaks kellelegi. See tähendab, et haigestunud inimest ei saa valveta jätta minutikski.

Kunagi ei tea, mis tal pähe võib tulla. Põlevad küünlad tubades, puruks pekstud vaasid ja klaas, metsik sõim, alkohol, kõrgenenud seksuaalsus, rändamissoov jne. Umbes nädalaga oled sellise inimese juures täiesti läbi. Oled täiesti üksi.

Soovid küsida nõu perearstilt. See saadab su uksest välja sõnadega - ma ei tohi probleemist teadagi! Ka teised inimesed püüavad neil päevil sinust kaarega mööduda. Viimaks on ikkagi abi vaja. Viimaks helistad magamata ja väsinuna kiirabisse. Seletad pikalt laialt, mis on, ja et on ennegi olnud ja tuleks see haige ära viia. Tuleb ära viia politseiga. Sel ajal on inimesega vaja käituda nii, et ta midagi ei aimaks, sest ta paneb jooksu.

Siis nad tulevad. Kõigepealt täies relvis politsei. Ma ei ütle midagi. Ja siis kiirabi. Üritad selgitada, mis on ja kuidas on. Antakse mõista, et parem ole vait! Siis hakatakse haigega rääkima. See on aga aru saanud, et hea enesekontrolliga suudab minekut vältida. Järgnevad pisarad ja muu jutt sinna juurde. Sa räägid, et ilma haiglata see seisund tal mingil juhul üle ei lähe! Jutt ei maksa midagi. Siis tehakse süst. Kuigivõrd ta rahuneb. Mõne tunni möödudes kõik algab uuesti. Märatsushood. Kes kutsus kiirabi - mölakas!

Järgneb veel üks magamata öö ja siis helistad uuesti. Viiakse seekord minema. Mõne päeva pärast räägib normaalset juttu. Haiglas on väga rahulik. Toit ja teenindus viimase peal. Pole see nagu vanasti, et hullud toimetasid roostes toidutermoste ja kärudega õue peal. Isegi ilus riietus oli haiglast saadud. Aga see kõik maksab ja maksab hirmsasti. Eks seepärast üritabki kiirabiarst teha süsti.