Kõikidest ei saagi võitjaid. Mitte kunagi. Kas nad peavad suusad põõsasse viskama? Sport iseenesest on ju ka imetore. Ma vanasti hindasin kõrgelt vaid tippe. Samas on ju teada, et vastupidavusalade tipud pole üldjuhul puhtad. Mäletan Salt Lake City olümpia eel ja ajal, mil Elofsson kirus rivaale, et kasutavad keelatuid aineid. Kui paljud said rootslase peale pahaseks, et mis jama ajab. Kel aga neist, kes tol olümpial õnnestus Elofssonist eespool olla, pole olnud jamasid või otseseid vahelejäämisi dopinguga?

See on üks põhjuseid, miks enam tippe eriti kõrgelt ei hinda. Küll aga hindan neid, kes teevad rasket tööd treeningul, et osaleda võistlustel. Ise olen rahvasportlane, kes kunagi ei jõua etteotsa. Kas seetõttu peaksin loobuma harjutamisest ja võistlustest? Ei mingil juhul. Kel spordipisik sees, tahab ikka ja jälle võistelda, ka siis, kui pole lootustki esikümne hulka jõuda.

Kui nüüd takistame meie vanu tegijaid, siis nad ei saavuta niikuinii midagi. Mis saab sedasi spordist Eestis? Las võistlevad nii noored kui vanad, see annab head eeskuju järgmistele põlvkondadele millegagi tegeleda. Ehk kunagi tekkib ka meil nii andekas oma alaga tegeleja, kes võib maailma parematega rinda pista.
Võib ju öelda, et mis neid ikka võistlustele saata ja raha nende peale kulutada. Aga kulutatakse palju kahtlasemate ettevõtmistegi peale.

Ükski sportlane, olgu ta nii kehv kui tahes, ei lähe võistlustele kulgema. Endast antakse ikka ja jälle maksimum. Hoopis mõni andekas võib endale vahel lubada järeleandmist. Aga see ei kuulu ka sportlase elustiili ja põhimõtete juurde.