Mitteametlike turgude valitsemine muudab aga ka keeruliseks mõistmise, milline on päriselt Põhja-Korea majanduse olukord. Samuti on raske mõõta, kui rängalt puudutavad sanktsioonid, mis ei kehti toiduainete ekspordile, tavalisi inimesi, teatab Reuters.

Pyongyang on teatanud, et karistusmeetmed on ohuks sealsete laste ellujäämisele. Ärahüpanud räägivad, et selleaastane kehv maisisaak on muutnud maaelanikel enese toitmise keeruliseks. Abiorganisatsioonid peavad kõike seda raskelt mõõdetavaks.

Pyongyangi väitel kasutab 70 protsenti kõigist põhjakorealastest endiselt tsentraliseeritud riiklikku jaotussüsteemi peamise toidu hankimise allikana. ÜRO hinnangul on sama palju inimesi toidu osas „ebakindlas” olukorras. Süsteem pakub pidevalt väiksemaid toidunorme, kui on valitsuse päevane eesmärk, teatab ÜRO Maailma Toiduprogramm (WFP). ÜRO kasutab seda informatsiooni üleskutseteks liikmesriikidele toiduabi andmiseks Põhja-Koreale. Viimati paluti 76 miljonit dollarit, millest on saadud 42 miljonit.

Uuringud ja põgenike anekdootlikud tõendid viitavad sellele, et eraturud on peamised toiduainete hankimise allikad enamiku põhjakorealaste jaoks.

Eelmisel aastal kasvas Põhja-Korea majandus 3,9 protsenti – tegemist oli viimase 17 aasta kiireima kasvuga ja see oli suurem kui paljudes arenenud riikides, selgub Lõuna-Korea keskpanga andmetest. Sellele aitasid suuresti kaasa kaevandamis- ja turureformid ning kauplemine Hiinaga. Reporterid teatasid kroonilisest näljast Põhja-Koreas veel 2013. aastal, kuid põgenike sõnul on toiduainetega varustamine viimastel aastatel paranenud.

Kaheksa ärahüpanut rääkisid Reutersile, et sõid üsnagi samu asju, mida süüakse Lõuna-Koreas. Enamiku toidulaual olid eraviisiliselt kasvatatud köögiviljad, kohapeal valmistatud suupisted ja riis, või kui nad olid vaesemad, siis mais, mis on odavam.

Nooremad ja jõukamad põgenikud rääkisid, et neil oli piisavalt liha, kuigi see oli tihti hooajakaup, sest elektrivool on liiga katkendlik, et külmikuid töös hoida. Tavaline on sealiha, kuid räägiti ka koerte, küülikute ja mäkrade söömisest.

Siiski on keskmine põhjakorealane halvemini toidetud kui keskmine lõunakorealane. WFP andmetel on iga neljas laps väiksema kasvuga kui Lõuna-Korea eakaaslased. 2009. aasta uuringu järgi on Põhja-Korea lasteaialapsed kuni 13 sentimeetrit lühemad ja kuni seitse kilogrammi kergemad kui sama vanad lapsed Lõuna-Koreas.

Põhja-Korea jaotussüsteem näeb ette, et 70 protsenti inimestest saab talonge, mille eest saab toitu riiklikes poodides. Ülejäänud 30 protsenti on põllumajandustöötajad, kes talonge ei saa, sest kasvatavad ise köögivilja.

Põgenike sõnul on 2011. aastal võimule tulnud Kim Jong-un vaikselt piiranguid erakaubandusele lõdvendanud.

Mõned „rohutirtsuturud” (kiiruse järgi, millega lette üles pannakse ja maha võetakse) on ebaseaduslikud. On aga ka riiklikult lubatud turge, kus peab maksma riigile letimaksu.

Müüakse ka kitsaste olude sunnil leiutatud toidukaupu. Näiteks võetakse sojaõli valmistamisest järele jääv sete, mis läheb tavaliselt söödaks sigadele. See pressitakse ja rullitakse liivakarva pastaks. Täidetakse riisiga ja kaetakse tšillikastmega. Toidu nimi on injogogi - „tehisliha”.

See oli aastaid retsept ellujäämiseks. Tänapäeval on aga injogogi populaarne tänavatoit. „Vanasti sõid inimesed injogogi’t, et täita sellega kõhtu lihaasendajana,” ütles 2014. aastal Lõuna-Koreasse põgenenud Cho Ui-sung. „Nüüd söövad inimesed seda maitse pärast.”

Põhja-Korea linnast Hyesanist pärit ja Soulis toitumisalase doktorikraadi omandanud koka Lee Ae-rani sõnul on injogogi’s vähe kaloreid, aga palju valku ja kiudaineid, mis kasvatab lihaseid ja kustutab nälga.

Mitteametlikke turge jangmadang’e jälgib eemalt veebileht Daily NK Soulis, kus töötavad Põhja-Korea põgenikest ajakirjanikud. Augustis teatas veebileht, et Põhja-Koreas on 387 ametlikult sanktsioneeritud turgu, kus on enam kui pool miljonit letti. Turgudest sõltub „otseselt või kaudselt” üle viie miljoni inimese ning need on vältimatud ja pöördumatud ellujäämisvahendid.

2015. aastal uuris Souli ülikooli professor Kim Byung-yeon 1017 põgenikku ja leidis, et ametlikest kanalitest – riiklikust jaotussüsteemist - said inimesed vaid 23,5 protsenti toidust. 61 protsendi vastanute sõnul olid eraturud nende peamine toiduallikas ning 15,5 protsenti kasvatas toitu ise.

Nagu teistes riikides on ka Põhja-Koreas valikuvõimalused olemas jõukatel. Pyongyangi sadadest restoranidest ühest võib näiteks tellida pitsa, räägivad regulaarsed külastajad. Paljusid söögikohti opereerivad riiklikud ettevõtted. Varem toitlustasid mõned ainult turiste, üha rohkem koguvad need nüüd dollareid ja eurosid ka kohalikelt.

Söögikohas „Itaallane Kwangboki tänaval” saab vongole pasta 3,50 dollari ja pepperoni pitsa 10 dollari eest, selgub menüüst. Turul maksab kilo maisi 0,30 dollarit ja portsjon injogogi’t 0,50 dollarit.

Daily NK reporterite sõnul helistavad nad mitu korda nädalas salajastele allikatele Põhja-Koreas, et saada teada riisi, maisi, sealiha, kütuste ja Põhja-Korea vonni turuhind. Kui vonni ametlik kurss on umbes sada vonni dollari eest, siis turukurss on umbes 8100 vonni dollari eest.

Seni näitavad Daily NK andmed, et bensiini ja diislikütuse hinnad on pärast ÜRO julgeolekunõukogu viimaseid resolutsioone kahekordistunud. Riisi ja maisi hind nii järsult tõusnud ei ole.

On ka muid viise toidulaua rikastamiseks.

„Minu isa sai tihti altkäemaksu,” ütles 28-aastane põgenik, kes palus end nimetada vaid perekonnanime Kang järgi, sest ta isa jäi Põhja-Koreasse maha.

Isa oli kõrge riigiametnik, kes sai altkäemaksu näiteks, kitselihas, koeralihas ja hirvelihas.