852 inimese uppumine ei saa jääda tänases ühiskonnas lõputult saladuselooriga kaetuks. Rohkem kui kaks aastakümmet on piisavalt pikk aeg, et tõde toimunu kohta avalikkuse ette tuua. Estonia laevahukku silmas pidades peaksid avalikult rääkima hakkama kõigepealt tolleaegsed juhid ja ametnikud, kellel on tõenäoliselt toimunu kohta rohkem ja hoopis täpsemat informatsiooni. Kas on siis juhus, et Estonia laevahuku ümber tiirles KGB agent Herman Simm?

Parvlaeva Estonia huku päevil tegutses Harjumaal politseiprefektina Herman Simm. Meie võimud peaksid Simmi käest Estonia kohta tõe kätte saama. On kahetsusväärne, et Eesti võimud ei pinninud riigireetureid Dressenit, kes politseidirektorina samuti valdas informatsiooni Estonia laevahuku kohta. Selgitusi ja vastuseid peaksid hakkama andma tolleaegsed Eesti, Soome, Rootsi ning EL ja NATO juhid, et lõpuks selgitada välja asjaolud seoses Estonia laeval toimunuga.

On hästi teada, et ajal kui Estonia läks oma viimasele reisile 27.09.1994, toimusid Läänemerel sõjalised õppused. Siinjuures ei saa välistada eksitavaid või mitte eksitavaid laske Estonia pihta. On arusaamatu, miks laevad, kes hetkel just õppusi läbi viisid, ei viinud läbi päästeoperatsiooni tsiviilelanike päästmiseks. Miks kõigest sellest vaikisid Eesti tolleaegsed juhid?

Selge, et täna vajame uut sõltumatut uurimiskomisjoni parvlaeva Estonia uppumise põhjuste ja sellega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Eesti kui riik saaks käituda tõelise eeskujuna, kes näitab, et meie riigi jaoks on prioriteet kodanik ja tema rahva turvalisus. Toetan siinjuures rootsi ja eesti poliitikute arvamust, et tõe nimel peab Estonia üles tõstma. Kallis ta tõesti on, aga tänapäeval tehniliselt täiesti võimalik. See oleks igati asjakohane, loogiline samm. Aatomiallveelaev Kursk ju tõsteti! Küsimus on riigi tegelikes prioriteetides.