Eesti ühiskond peab enesele selgeks tegema kaks lihtsat asja: kas käsitleme narkomaane haigetena või käsitleme narkomaane kurjategijatena? Kui see kokkuleppe on sõlmitud, siis saab ka tegutsema asuda.

Praegune olukord on tühine sõnade ja maksumaksja raha raiskamine, narkomaanide kujutamine süütute kannatajatena. Aeg-ajalt kuuleme, et kusagil võeti keegi mingite kilodega kinni. See ei ole lahendus.

Inglased tegid uuringutega kindlaks, et kõige tõhusam liiklusteadlikkuse kasvatamise viis oli liiklusjärelevalve teostamine koolide ja lasteaedade ümbruses. Nii liikus info läbi laste ka täiskasvanuteni. Täpselt samasugust taktikat tuleb kasutada narkomaania vastu võitlemisel.

Väikediileritele tuld. Nende läbi saab ka suuremad diilerid pihtide vahele. Diilerite väljaselgitamine on ääretult lihtne, sest iga nõela otsas istuv tegelane on uue doosi saamise nimel nõus kogu inimkonna maha müüma. Kas just nii radikaalselt peab tegutsema nagu Filipiinidel, aga veidi võiks ohjasid pingule tõmmata küll.

Hetkel oleme absurdses olukorras - narkootikumid on ühe, maksimaalselt kahe telefonikõne kaugusel. See on üldse ime, et neid narkomaane nii vähe on.