Hetkel on asukoht väikeasulas, sügisest juba suuremas linnas.
Õnneks on mul kõigi üksi elamise kehvade faktorite juures (nagu rahakulu ja üksindus jne) ka hulganisti positiivseid faktoreid.

  • Üürikas üksinda elades saab võrdlemisi kerge vaevaga oma elus kannapöördeid teha ja teise kohta/Eesti otsa elama kolida. Töökoha vahetamisel, kusjuures, väga oluline.
  • Olen saanud EMOs kiirabiarstilt sõimata, et "minusugune" (krooniline haige) ei tohiks üldse üksi elada. Hiljem muigasin sõpradele, et kui nad teavad miskit paremat vanadekodu soovitada, lasku tulla. Tõsi, kui öösel peaks midagi tervisega juhtuma, siis ei ole abikutsujat tõepoolest kusagilt võtta. Õnneks on mul tuttavatega kokkulepe, et kui minust telefonis-Facebookis mingit elumärki ei ole, on jama käes ja tuleb uurima hakata. Aga lihtsalt selle pärast vabadusest ja muust meeleheast loobuma ma küll ei ole nõus.
  • Minu töö nõuab näitlejameisterlikkust (aga näitleja ma ei ole) ja väga paljude inimestega päeva jooksul kokku puutumist. See omakorda tähendab seda, et koju jõudes lülitan ma isegi telefoni tunniks ajaks hääletuks ja lihtsalt laen oma akusid rahus ja vaikuses.
  • Mõnikord olen ma lihtsalt nii väsinud ja räbala olekuga, et üksi, suletud koduukse taga tulebki "lõõtsutada". Jah, kaaslasega ollakse küll "heas ja halvas", aga ma olen olnud siiralt rõõmus, et ma seda siiski jagama ei pea. Panen ukse lukku ja keegi ei tea, kas ma magan, rooman või mismoodi ma end jälle normaalseks inimeseks tagasi saan.

Selle kõige juures, jah, on ka minul viinamarjad hapud. Aga üksielamisel on omad plussid.

Kas ma tunnen end kehvasti? Jah ja ei. Ma suhtlen väga paljude inimestega (nii elus kui virtuaalselt), seega on minu jaoks asjad tasakaalus.