Lugeja: inimesel ei ole vaimset päritolu, ta on kalast arenenud elusorganism
19. sajandil toimus suur valgustumine. Filosoofid said aru, et kõik põlvkonnad ja kõik rahvad on olnud eksituses: ei ole Budat, Jehoovat, Haret, Ukut, Taarat, metsahaldjat ega vetevana, mitte kedagi ei ole. Nietzsche ütles, et Jumal on surnud. Ta julges selle välja öelda – Jumalat ei ole tegelikult olemas – ja paljude silmad avanesid. Kahjuks mitte küll kõigi.
Karl Marx tuli välja oma geniaalse kommunismiideega, mis tõestab, et ei ole vaja halastust ega kaastunnet, sest on võimalik luua võrdsus, kus keegi ei vaja enam teise abi. Kommunismiidee on aidatanud ka eestlastel vabaneda usutaagast. Kui veel 1930ndatel oli Eesti koolides usuõpetus (uskumatu!), siis uus valitutsuskord, olgu temas halba, mis oli, suutis eestlased religioonikammitsatest suures osas vabastada.
Kõige suurem teene on aga Charles Darwinil. Tema avastused on revolutsioonilised. Kui senini klammerdusid inimesed usu külge, et leida selgitust seletamatutele asjadele, siis 19. sajandil jõudis teadus nii kaugele, et selgitada lahti siiani religioonile plusspunkte toonud maailmatekke müsteerium. Sellega oli ka kõige suuremate kahtlejate ja usu kummardajate jaoks Jumala olemasolutus tõestatud. Aga nagu ikka, siis paljud pimedad ei tahagi näha.
Nagu teame, tekkis maailm suurest paugust ning inimest ei loonud Jumal, nagu vana muinasjutt räägib, vaid inimene ise arenes. Algselt tekkis iseenesest elu, nagu me eluna mõistame, seejärel hakkas see elu edasi arenema liigirikkuse poole. Ehkki see tundub võibolla esmapilgul isegi võõristav (eriti religioonist rikutud inimesele), on sellele loogiline selgitus: mutatsioonid, mis muudavad rakku ja geeni. Nii tekib ühel liigil, mis ei jaksa oma vaenlaste eest ära joosta, kaitsevärvus, teisel aga tugev kilp jne. Igal värvil ja erineval liigil on looduses loogiline tekkepõhjus. Kui on valida, kas surra liigina välja või kasvatada endale suled, et ära lennata, siis selge on see, et liik valib endale sulgede selgakasvatamise tee.
Samuti on värvirikkus – kui mõne liigi isasloomal on valida, kas jääda järglasteta või ehitada end erilise värvirohkusega, et vastassugupoolt ligi meelitada, siis ta loomulikult kohandub ja muutub, nagu vaja. Ellu jäävad seejuures paremad – igavamad surevad, ilusamad jäävad, iga põlvkonnaga muutuvad liigid üha paremaks. Nii tekkisid ka erinevad liigid. Kuidagi pidi ellu jääma: mõni püüdis tugevusega, teine kavalusega, kolmas kasvatas kaela pikaks (nii tekkisid kaelkirjakud). Samuti inimene: selleks, et ta ei peaks külma kätte surema, õppis ta tegema endale riideid ja ehitama maju. Inimese eellasel oli karvkate, kuid ajaga ilmselt nähti, et kaaslase leidmiseks oleks kasulikum, kui saaks karvkatteid vahetada (seesama värvirikkuse idee), ning inimene otsustas karvakatte maha heita, et ta saaks katta end vastavalt vajadusele sobivalt, et vastassugupoolt ligi meelitada. Ühel hetkel sai inimene aru, et lisaks silmaga nähtavale on olemas ka kuuldavad mõjutusmeetodid, ning õppis rääkima ja kasutama sõna. Et meil on erinevaid keeli, tuleb ilmselt sellest, et inimesed ei tahtnud, et teised neist aru saaks, ja lõid sugukondade kaupa erinevad keeled. Teadus on kõik ära seletanud.
Kõige olulisem avastus aga, mille evolutsioon meile toob, on see, et, vastupidiselt paljude inimesete eksiarvamusele, ei ole inimesel tegelikult hinge. Kõik meie käitumine on õpitud reaktsioon vajadustele ja ellujäämisinstinktile. Kui inimesed arenesid kõneni, avastasid nad, et on võimalik mõelda välja ja panna inimesi uskuma asjadesse, mida pole olemas.
Me oleme tegelikult puhtfüüsilised olendid ilma vaimse dimensioonita. See on teadusega tõestatud. Evolutsioon näitab selgelt, et inimesel ei ole vaimset päritolu, ta on kivist ja kalast arenenud elusorganism.
Samuti oleme saanud pettuse osaliseks selles, et on olemas armastus, kaastunne, kõik muud tunded. Tundeid ei ole tegelikult olemas, see on sõnast tekkiv vibreeriv ettekujutus inimese sees, mille eesmärk on kontrollida. Teadus on uurinud armunu kehas toimuvaid muutusi - see on puhas füüsika. Samuti nagu kaastunne või vanemate austus.
Kui inimene saab aru, et tundeid ei eksisteeri, kaotab ta oma haavatavuse ja teda ei ole võimalik enam provotseerida. Nagu on, teadusele tänu, juhtunud minuga.
Võib öelda, et mind on religioonist ja uskumustest vabanemine teinud elus palju edukamaks. Hetkest, mil sain aru, et armuvalu, igatsust sõpruse järele, vanemate armastust, kaastunnet tegelikult ei eksisteeri, vaid et need on sõnadega manipuleeritud füüsilised vibratsioonid, on mu elu palju lihtsam. Ma ei vaeva oma pead armastuse pärast (mis on maailma, muide, toonud nii palju kannatusi, samuti mõrvu ja muud halba). Usun, et teaduse arenedes leiutatakse mõõdikud, millega saab kindlaks teha kahe inimese omavahelise vibratsiooni sobivuse, et valida elukaaslast selle järgi. Samuti lasen kõik oma lapsed kunstlikult viljastada ning neid geneetiliselt kujundada. Olen mõelnud ka neile tiibade ja värvi vahetava tekkiva-kaduva karvkatte ning hapnikuta olemise taluvuse lisamisele. Tänapäeval peaks see juba võimalik olema ja iga päevaga teaduse võimalused aina kasvavad. Puhtfüüsiliselt loob see neile paremad eeldused ja annab juurde mugavust.
Evolutsiooniga juhtuks see varem või hiljem niikuinii. Kui mu lapsed arenevad edasi teistest varem, on neil teiste ees edumaa ja minu järglased ei sure suurema tõenäosusega välja. Võimalik isegi, et välja surevad kõik teised. Just selle kaalutlusega, et minu laps saab olla liigis teistes samm ees on mind pannud mind loobuma kloonimise pooldamisest, mis varem sümpaatne ja kaalutav variant tundus. Evolutsiooni ei tohi seisatada.
Samal põhjusel ei lase ma end segada inimeste tunnetest. Peale selle, et tunded on kõigest vibratsioonist tekkiv ettekujutus, ei saa kunagi tõestada, et teine inimene tunnetab sellist vibratsiooni, mis paneb teda arvama, et ta tunneb valu või reetmist. Ta võib seda väita ka minuga manipuleerimiseks. Igal juhul hingevalu ei eksisteeri niikuinii. See teadmine on mu elu teinud palju lihtsamaks. Ma teen kaineid otsuseid, teen valikuid,mis on mulle objektiivselt kasulikud nii suhtes sõprade kui vanematega. Vanemate austamise teema on üks suur muide üks suurimaid manipulatsioonivahendeid, mis võtaks mult ära aega ja energiat, kui seda tõsiselt võtaksin.
Sama suur pettus kui kõik muu on kaastunne. Miks ma peaks kedagi väetikest või nõrka aitama või toetama? Milleks raisata oma energiat talle kaasa tundmisega? Inimesi sureb kogu aeg, meid on piisavalt palju. Ja jääb tänu abortidele sündimata. Kahjuks ei tee inimesed tänapäeval aborte väga kaalutletult ja süsteemselt. Lootest loobumisel peaks eelkõige arvestama tema geneetilis omadusi. Ma ei imestaks, kui evolutsioon on saanud tagasilöögi sellega, et mõni väikse geneetilise edasiarendusega inimene on jäänud sündimata. Samuti on rumalusest lastud sündida palju nõrgukesi.
Nõgemate toetamine on arengule vastuhakk. Meid ei oleks olemas, kui paremad ei oleks jäänud ellu ja nõrgemad surnud, evolutsioon ei oleks sellisel kujul toimunud, vaid nõrgad geenid olekski meid algolendite tasemele jätnud. Kui mõni olend on väieti, siis ta on määratud surema, me ei peaks sekkuma. Vastupidi – peaksime sellisele hävingule isegi kaasa aitama. Samuti kui keegi sureb nälja või õnnetuse tagajärjel. Need on tema halbade rumalate valikute tulemus. Kes ei oska teha valikuid, on määratud välja surema.
Seega, mõelge sellele, mida te usute! Loobuga uskumustest, millel ei ole teaduslikku alust ja mida ei saa seletada – need uskumused on teile ainult kahjulikud!
Mul on hea meel, et oleme Eesti rahvana saanud suuremas osas religioonist vabaks. Kahjuks usuvad paljud inimesed siiski armastust ja kaastunnet (a la „Jõulutunnel“, „Kodutunne“ ja muu umbluu, mille soosimiseks pole teaduslikku põhjendust). Me peaksime astuma sammu edasi. Meil on eelised. Võtkem eeskuju meie presidendist, unustagem rumalad uskumused ja toetugem füüsikale, nagu teen seda mina.
