Aeg iseenesest ei muuda midagi, seega aeg iseenesest ei ole vastus. Oluline on, mis selle aja jooksul toimub.

Plaanite suurendada summasid keeleõppeks, kuid rääkides eestikeelsest haridusest, vajame eelkõige aineõpetajaid. Kas see tähendab, et praegused vene koolide õpetajad hakkavad tulevikus õpetama eesti keeles? See oleks tõepoolest üks lahendus, kuidas õpetajaid leida.

Räägite õpetaja töötasu tõusust, mis peaks ilmselt motiveerima noori õpetajaks õppima. See on usutav, et palk motiveerib. On teil raha olemas? Lisaks õpetajate palgatõusule tähendab eestikeelsetele koolidele üleminek ka uut õppevara. Kõik õpikud 1. kuni 12. klassini tuleb vene koolides välja vahetada.

Ja muidugi artikli lõpus olev vihje – lapsi sünnib vähem, mis toob sisse Reformierakonna lemmikharidusregulatsiooniteema – koolide sulgemise.

Hea küll, te panete koolid kinni, peamiselt räägime maakoolidest. Kelle otsuste tagajärjel maapiirkonnad on tühjaks jäänud, on eraldi teema, ent maakooli õpetajad katavad vaevu ära praegu puudu olevad õpetajad. Ma ei räägi naiivset juttu.

Esiteks on maakooli õpetajad üsna kohatundlikud. Mina töötan 70pealises maakoolis, kui see sulgetakse, siis see ei tähenda, et ma olen tööturul õpetajana üle ja mind saab n-ö paigutada, kuhu vaja. Mul on kodu, kust ma ei hakka iga päev Tallinna, Tartusse või Narva tööle käima.

Need, kes hakkavad, on aga tilk kerisel. Nagu öeldud, on praegu koolides õpetajaid puudu. Ma tean, et OECD raport väidab muud (http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/oecd-raport-eesti-vaikseid-koole-on-vaja-kiiremini-sulgeda-opetajad-pensionile-saata-ja-vene-opilaste-keeleoppe-eest-peab-lisa-maksma?id=74156051), aga mina räägin praktikuna reaalsest olukorrast. Räägime numbritest. Lõin raamatukogus huvi pärast lahti selleaastaste Õpetajate Lehtede töökuulutused.
Ainuüksi jaanuari kahe ajalehenumbri peale otsiti 5 direktorit, 10 logopeedi või eripedagoogi, 2 psühholoogi, 2 õppealajuhatajat, 2 haridustehnoloogi, 3 sotsiaalpedagoogi, 1 abiõpetajat, 8 klassiõpetajat, 3 inglise keele õpetajat, 1 muusikaõpetajat, 2 vene keele õpetajat, 1 füüsikaõpetajat, liikumisõpetajat ja eesti keele õpetajat.

Veebruarikuu kahes lehes otsiti soome keele õpetajat, koolipsühholoogi, kehalise kasvatuse õpetajat, 2 eesti keele õpetajat, 2 eripedagoogi, sotsiaalpedagoogi, vene keele õpetajat, tööõpetuse õpetajat, huvijuhti, saksa keele õpeetajat, direktorit, 2 klassiõpetajat, muusikaõpetajat, inglise keele õpetajat ja bioloogiaõpetajat.

24. märtsi Õpetajate Lehes pakutakse tööd 4 emakeeleõpetajale, 2 muusikaõpetajale, 2 klassiõpetajale, tehnoloogiaõpetajale, tütarlaste käsitööõpetajale, 5 matemaatikaõpetajale, 2 inglise keele õpetajale, 2 eripedagoogile, loodusainete õpetajale, vene keele õpetajale, 6 klassiõpetajale, raamatukogutöötajale, ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajale, sotsiaalpedagoogile, logopeedile, psühholoogile, matemaatika ja loodusteaduse õpetajale, ühiskonnateadusainete õpetajale, informaatikaõpetajale, õppealajuhatajale ja füüsikaõpetajale.

Ka aprilli- ja maikuu lehtedes on kõigis stabiilselt kaks lehekülge töökuulutusi. Seejuures tuleb arvestada asjaoluga, et väga paljud koolid oma tööpakkumisi Õpetajate Lehte ei panegi. (Tundub ka mõneti asjatu, sest Õpetajate Lehte loevad õpetajad, kellel on juba töö olemas) Õpetajate tööpakkumisi leiab muuhulgas Haridusportaalist, Koolielu internetilehelt, koolide kodulehtedelt ja isegi Soovist ja Kuldsest Börsist.

22. mai seisuga on ka Tallinna eliitkoolide kodulehtedel tööpakkumised: Inglise Kolledž otsib eesti keele ja kirjanduse ning inglise keele õpetajat, Tallinna Reaalkool otsib emakeele- ja kirjanduse õpetajat (osalise koormusega), inglise keele õpetajat, matemaatikaõpetajat ja füüsikaõpetajat, Gustav Adolfi Gümnaasium otsib muusikaõpetajat ja inimese õpetuse õpetajat ning Kadrioru Saksa Gümnaasium otsib saksa keele õpetajat. Aususe huvides mainin, et Tallinna 21. Kool õpetajaid ei otsinud, samuti ei leidnud ma tööpakkumist Prantsuse Lütseumi kodulehelt. Koolidesse, millesse võetakse õpilasi katsetega, soovivad ka õpetajad rohkem tööle asuda, sest töö iseloom on seal mõnevõrra lihtsam (õpilased on enam motiveeritud, väiksem on õpiraskustega õpilaste hulk), õpetajate „uputust“ aga ei paista siiski olevat.

Tallinna äärelinnakoolides on õpetajatepuudus kohati aga lausa defitsiit. 32. Keskkool otsib näiteks 2017/2018. õppeaastaks klassiõpetajat, inglise keele õpetajat, vene keele õpetajat, muusikaõpetajat, matemaatikaõpetajat ning eripedagoogi. Tallinna Kunstigümnaasium otsib 2 klassiõpetajat, inglise keele õpetajat, haridustehnoloogi, füüsika õpetajat, robootika ja programmeerimise õpetajat, kunstiõpetajat ning arvutigraafika, animatsiooni ja disainiõpetajat. Tallinna Laagna Gümnaasium otsib inglise keele, klassi-, ajaloo- ja infotehnoloogia õpetajat.
See ei ole sugugi ajutine nähe, et koolil on õpetajad puudu, sageli on see aastatepikkune probleem. Suur kool lahendab olukorra õpetajatele lisakoormust pakkudes, klasse lubatust suuremaks paisutades (Tallinnas ei ole mingi erand üle 30 pealine klass, ehkki piiarv peaks olema 24) ning kohati ka jagamata klasse võõrkeeletunnis eri rühmadeks. Muidugi tuleb pidevalt koolidesse uusi õpetajaid, kuid paljud ka lahkuvad, suuresti eelnimetatud põhjustel.
Praegu töötavatest õpetajatest on suur hulk pensioniealised või pensionieelikud, samuti on arvestatav hulk neid, kes töötavad ilma vajaliku hariduseta. Väga-väga paljud töötavad õpetajad eelistaksid väiksemat koormust, kui neil on.

Tõe huvides tuleb märkida, et olemas on ka vastupidine koormusprobleem: väiksemates linnades ja maapiirkonnas peavad õpetajad sageli töötama mitmes koolis, et saada täiskoormust, vahel ei tule koormus ka täis, sageli lahendatakse olukord nii, et väikses koolis annab üks õpetaja mitut õppeainet. Et on õpetajaid, kes nõustuvad töötama osakoormusega, näitab samuti õpetajate kohatundlikkust: suuremas linnas leiaksid nad suure tõenäosusega täiskoormusega töö, kuid nad eelistavad töötada kodu lähedal. Normkoormus on aga nii või naa liiga suur, täispalga peaks teenima kindlasti vähem kui 24 kontakttunni eest. Õpetajate suur koormus põhjustab väsimust, närvilisust ja väiksemat töökvaliteeti. Kui õpetaja koormust vähendada (mis samuti tõstaks õpetaja töö populaarsust), tuleks töökohti juurde. See ei ole eesmärk, aga selline lüke oleks vajalik.

Nii et kui sulgeme väikekoolid ja koondame hariduseandmise keskustesse, mida Reformierakond võimule saades peab tegema, et täita oma vene koolide kaotamise lubadus, kaotame esiteks mõned õpetajad tööturult sootuks (kes kodust kaugel või suures koolis töötada ei taha), teine osa läheb praeguste aukude täiteks, et klasside suurused saaks jälle normaalseks ja et võõrkeeli saaks õppida väiksemas rühmas, nagu ette nähtud, et ülekoormatud õpetajad saaks normkoormuse ja pensioni välja teeninud õpetajad puhksele. Ülejäänutest suur hulk on hariduseta õpetajad, Eesti koolide üks valus salateema. Haridusega õpetajatel on nende ees eelis, kui õpetajaid saab piisavalt, peame neil minna laskma. Kes jäi veel vene koolide jaoks üle?

Kuna vahepeal on ajafaktor, mida Teie näete imet tegeva õpetajapaljundajana, mina aga pigem kahandajana (kuna õpetajatudengite hulk on drastiliselt vähenenud, vahepeal läheb aga suur hulk õpetajaid pensionile või ka lahkub meie hulgast igaveseks), siis võibolla ei jäägi kedagi üle ja lõpetame ikka väikse puudujäägiga.

Kas me oleme nõus maksma seda hinda, et meie väiksed koolid lähevad kinni, et saaksime vene koolid sulgeda? Lisaraha on ka koole sulgedes vaja niikuinii leida. On koole, mille sulgemine lõpetab elu väikekohas sootuks, sest kool on lisaks haridusasutusele ja omamoodi kultuurikeskus. Kriitilise tähtsusega on ka saartekoolide säilimine. Kui saarel pole kooli, peavad ära kolima ka kõik kooliealised lapsed – mandril kooliskäimine ei ole mõeldav.

On veel üks lisafaktor, mida mainite – õpilaste arvu kahandamine, mis on Eesti kontekstis pigem probleem. Meil läheb suur hulk 7aastaseid lapsi igal aastal kaduma, sest nende vanemad on läinud lastega välismaale ega tulegi lapse kooliminekuajaks tagasi. Teine põhjus laste vähesusele on ka vähene majanduslik turvatunne: ehkki meil on emapalk, on lastetoetused väiksed. Palju on räägitud lasteaiakohtade puudusest. Meil on praegugi puudu lasteaiaüõpetajaid, selle probleemiga tuleb tegelda. Igal juhul õpetajate puudust laste arvu vähenemine tõepoolest peaks vähendama. Kurb muidugi, kui me sellele lootma jääme. Püüaksin siiski olla positiivsem ja loota, et eestlaste arv ei vähene alla miljoni ning meie keel ei satu sama suurde ohtu kui näiteks islandi keel (noored reykjavlased rääkivat omavahel juba inglise keeles).

Kui eesti lapsi aga jääb siiski vähemaks ja õpetajaid saab olema rohkem, on heaks lahenduseks tõesti vene emakeelega noortele eestikeelse hariduse võimaldamine. Eestikeelne lasteaed on hea alus, et vene emakeelega laps saaks muretult mis tahes eesti kooli õppima asuda. Üleni eestikeelne eelkooliharidus on minu arvates suurepärane idee.

Vene koolide täielik kaotamine paraku nii hea idee ei ole. See kaotab valikuvõimaluse. Meil elab Eestis suur hulk venekeelseid noori, kes täiskasvanuks saades ei plaani jätkata kõrgharidusõpet Eestis. Lasteaiast saadud eesti kõnekeelest ja vene kooli eesti keele tundidest neile piisaks, et saada hakkama Eesti ühiskonnas, samas võiksid nad jätkata haridusteed Moskva või Peterburi ülikoolis. Seda võimalust ei tohiks ära võtta. Inimeste elud on erinevad.

Pealegi tekitab eestikeelse hariduse pealesurumine trotsi. Eestikeelne õpe võiks olla kõigi Eesti kodanike võimalus (muuhulgas ka tänu sellele, et lastaiast saadakse keel selgeks), aga mitte sundus. Õpetajana on väga ebamugav oma keelt peale suruda lapsele, kes selles keeles õppida ei taha. Olen selles olukorras kord vene koolis töötades juba olnud. Survestamine ja valikuvõimaluse kaotamine ei ole hea lahendus. Enamgi veel – on üsna kaheldav, kas see on oleks üldse toimiv lahendus.

Meil on olemas Läti näide, kus on püütud venekeelset haridust kaotada. See tekitas ühiskonnas konflikti. Selle kogemuse põhjal kisub venekeelsete koolide kaotamise idee rahvuslikul pinnal tüli üles, tahame seda või ei. Protestide tulemusel astus Läti valitsus sammu tagasi ja pakkus välja 40-60 põhimõttel hariduse. 2005. aastast toimima hakkama pidanud süsteem on hetkel poolikult teostunud. Tüli aga on olnud täie raha eest.

Venekeelsete koolide kaotamist ei poolda ka rahvusvahelised asjatundjad, see ei ole demokraatlikes ühiskondades tavaks, et suure osakaaluga vähemusrahvusele ei võimaldata emakeelset õpet, olgu selleks siis väikerahvas (kataloonlased Hispaanias) või suurema naaberriigi esindajad (rootslased Soomes, araablased Israelis). Kui tahame Lätist eeskuju võtta, tuleks lõunanaabrite kogemusega lähemalt tutvuda, lüüa letti plussid ja miinused ning mis peamine – püüda vältida nende vigu, et me ei peaks minema läbi konfliktidest ja protestidest. Teist aprillirahutust pole meile vaja. Olen isiklikult Läti kogemuse teadasaamisest väga huvitatud.

Lisaks eesti- ja venekeelsetele koolidele on hea lahendus kakskeelsed koolid, mis toetavad kahepoolset integratsiooni. Vene koolid on väga huvitatud ka keelekümblusest, suurim probleem on keelekümblusõpetajate puudus. Õpetajate puudujäägiga tuleb tegelda.

Mõtleme ka sellele, et meil on eestikeelsed koolid Venemaal, Gruusias, Rootsis, Lätis, see nimekiri ei ole lõplik. Mujal maailmas elavatele eestlastele on emakeeles õppimine tähtis. Me kõik südames soovime, et neil see võimalus säiliks ning et nad saaksid säilitada oma emakeelt ja kultuuri ning et nad saaksid oma emakeeles õppida. Venelane on samasugune inimene samasuguste igatsustega. On muidugi ka neid, kes ei taha, ka kõik Soomes elavad eestlastest vanemad ei soovi oma lastele eestikeelset õpet (ühe Soome linna näitel umbes kolmandik), aga see on juba nende valik. Ainult valikuvõimalus annab võrdsed võimalused.

Mina usun, et me leiame teise, efektiivsema ja inimlikuma tee, mis ei tekita tüli ega hirmu, vaid ühendab. Ma usun meisse, sellesse, et suudame pakkuda keeleõpet ainult nii, et seda tahetakse vastu võtta. Me oleme astunud juba väga suure sammu – paljud venelasest vanemad panevad oma lapsi eesti kooli, eesti keele prestiiž on venekeelse elanikkonna hulgas täna kõrgem kui varem. Meil ei ole vaja kasutada jõuvõtteid, tekitades tagasipõrke, vaid liikuda võetud suunas ning alustada ka diskussiooni. Kasutades Teie sõnastust – meil ei ole vaja sisse murda avatud uksest.

Räägime üksteisega, suhtleme venekeelse elanikkonnaga, lahendame eestikeelsete koolide probleeme ja mõtleme venekeelse elanikkonna kaasamise võimalustele koos, et meil kõigil oleks edaspidi parem, tööpuudus väiksem ja eesti keele saatus kindlam. Ja eestikeelsed lasteaiad saagu olema!