Lugeja: robotitele töö kaotamine pikemas perspektiivis on hea nähtus
Näeme viimasel ajal aina rohkem enda ümber roboteid. Tänavatel askeldab viimast lihvi saav kuller-robot, supermarketites on juba pikemat aega sisse seatud iseteeninduskassad, paljudes tehastes teevad suurema osa tööst ära selleks programmeritud seadmed ning robotmehhanismid. Tehnikarevolutsioon käib igal sammul ning tegelikult polegi see nii halb, kui esmapilgul tundub.
Laialdasem uue tehnika kasutamine ning tööstuse kontsentreerumine vabrikute ning konveierite ümber hakkas ilmet võtma tööstusrevolutsiooni ajal. Seda ajastut iseloomustavad kapital, masstootmine ning aurumasinad.
Seoses masinate laialdase kasutamisega näiteks põllumajanduses, muutus palju töökohti selles vallas mõttetuks ning nendel ametitel tegutsejad pidid endale uue elukutse valima, milleks tihti osutus lihttöö vabrikus või kaevanduses. Olude sunnil eluolu ning ameteid vahetanud inimesed kirusid oma hädades just masinaid, mis nende eest leiva ära võtsid ning neile pisku ja kehvad tingimused asemele andsid.
Kuna tehnoloogia on arenenud sellest ajast saati pidevalt, siis ollakse sama dilemma ees ka tänapäeval. Mees vs masin on veelgi süvenenum probleem, kuna enamik töid saaks tegelikult juba täna ära teha ilma inimjõuta. Inimest oleks reaalselt tarvis ainult süsteemide ülevaatajana ning seadmete hooldajana. Elame ajal, kus isegi auto juhtimiseks pole üsna pea tarvis enam klassikalist autojuhti. Piisab ainult sellest, et oled kaine ning juhtimisõigusega. Kõige ülejäänu eest hoolitseb Internet ning auto ise. Kindlasti saab ka lähitulevikus teoks täielikult isesõitev auto, mida kontrollitaks nagu drooni kuskilt kaugelt ning mis ei vajaks inimese sekkumist oma funktsioonide täitmisel.
Näiteks Ameerika Ühendriikides ollakse väga mures raskeveo autojuhtide ameti suhtes, kuna peagi ilmavalgust nägev isejuhtiv auto ähvardab tööta jätta 3,5 miljonit ameeriklast. Isegi Eestis on selliseid näiteid, kus uue tehnoloogia kasutuselevõtt muudab mõne ameti tähtsust või kaotab selle sootuks. Ometi on vähe uuritud seda, mida selline areng tegelikult ühiskonnas kaasa toob.
Puhtalt hüpoteetiliselt mõeldes tooks selline massiivne tehisintellektide kasutamine endaga kaasa majandus – ja monetaarsüsteemi kokku kukkumise. Ning see ei juhtuks mitte selle pärast, et robotid või masinad oleksid ebaproduktiivsed, vaid hoopis sotsiaalsete rahutuste pärast ühiskonnas. Mässama hakkaksid süsteemist kõrvale jäänud inimesed, keda on selleks ajaks kogunenud juba rohkem kui vakantseid töökohti oleks pakkuda ning kes pole suutnud oma kohta tööturul uuesti leida. Kaasamatus, isoleeritud ning tõrjutus tekitavad vaenu igas inimeses ning sellises olukorras on see eriti kerge tekkima valitseva süsteemi vastu, mis ei suuda oma kodanike enam teenindada ning neile vastavat hõivet pakkuda.
Olemast lakkaks klassikaline kapitalistlik turumajandus, kuna turu keskset faktorit – nõudlust tööjõu järele lihtsalt enam pole. Sellele järgneks rahandussüsteemi ning demokraatia kollaps, kuna tavakodaniku roll maksumaksjana muutuks olematuks ning sellisesse musta auku vajunud ning tõrjutud indiviide suudaksid mõjutada ainult radikaalseid poliitilisi vaateid taotlevad liikumised, mitte klassikalised parteid.
Iseenesest on ju kõik lihtne – meie leiutatud masinad teeksid meie eest rasked ning mõttetud tööd ära ning meie saaksime panustada enese arendamisele ja teha asju, mida vaid ise soovime. Ressursipõhine majandus pole ulme, vaid igati loogiline inimlikkust väärtustav süsteem, mis ei vaja toimimiseks mingeid komiteesid, nõukogusid või parteisid. Tänapäeva klassikaline tööhierarhia on oma olemuselt alavääristav, bürokraatlik, türanniseeriv ning tekitab läbi konkureerimise suurt stressi.
Samuti ei halasta klassikaline turumajanduslik töösüsteem ei inimeste tervisele ega ka heaolule. Sagedased on juhtumid, kus kapitalistlik masinavärk hekseldab valimatult tavakodaniku oma hammasrataste vahelt läbi ning sülitab ta väikeste tükkidena välja – et see saaks korjamata kokku oma inimväärikuse riismed, mis jäid sinna selle sama süsteemi õlitamiseks.
Tehnoloogia ning sotsiaalne heaolu peaks käima käsikäes. Ometi oleme pidevalt olukorras, kus tehnoloogilised arengud on pidevad, kuid heaolu ühiskonnas muutub vähe või siis üldsegi mitte. Eriti nutune on olukord nendele inimestele, kes loodavad uutele erakondadele või ootavad järgmisi valimisi. Pole iseenesest vahet, kas valida tsentristliku, parem – või vasakpoolsete vaadetega erakondi, kuna tavakodaniku jaoks ei muutu eales mitte midagi.
Toetuste suurendamine paarikümne euro võrra ning samal ajal uute maksude genereerimine pole mingisugune näide hämmastavast riigiteaduste rakendamisest, vaid nüri eksperimenteerimine, mis rahvast lihtsalt rohkem närvi ajab. Valimised ning demokraatia on paraku oma aja ära elanud ning vaja oleks lähtuda inimeste tegelikust heaolust ja arengust. Demokraatia pole ideaalne valisemisvorm, vaid lihtsalt halbadest natukene parem.
Seega võib öelda, et robotitele töö kaotamine pikemas perspektiivis on hea nähtus, kuna see moderniseeriks meie töö tegemise kultuuri ning kukutaks praegu nii turumajandusliku süsteemi kui ka demokraatia. Tänapäeva inimkond elab tohutute tehnoloogiliste avastuste lävel ning seda ei tohiks pimestada auklik poliitiline süsteem või pidevat ebavõrdsust soosiv majandusmudel või eksperimendid inimkonna peal. Igasuguste iganenud süsteemide lammutamine saab alguse inimeste endi peades – seda ennekõike teadvustades ning analüüsides, et on palju paremaid alternatiive elule.
