Delfi portaal avaldab koostöös võrguväljaandega Spekter artiklitesarja „Killud. Elu tunnustamata territooriumidel – Venemaa satelliitriikides“ avaldamist. Räägitakse sellest, kuidas kulgeb täna igapäevane elu endise NSV Liidu tunnustamata territooriumidel – Abhaasias, Lõuna-Osseetias, Transnistrias ning Donbassi territooriumidel. Sarja kolmas artikkel on pühendatud Donbassile.

Elust Abhaasias lugege siin ja siin.

Transnistrias, Abhaasias ega Lõuna-Osseetias ei ole kusagil üle 250 000 elaniku, aga Vene-meelsete üksuste poolt kontrollitaval Donbassi territooriumil on ligemale kolm miljonit elanikku. Ja seal käib juba kaks ja pool aastat sõda, iga päev hukkuvad inimesed. 30 protsendil Donbassi territooriumist on end sisse seadnud pseudoriiklikud moodustised, mida eraldab reaalne tollipiir. Seejuures on seal välja kujunenud oma eriline elulaad, mida uuris tähelepanelikult Spektri korrespondent Donetskis Mihhail Skorik.

Puhkus Odessas

Foto: Spektr


„Ma teenin üsna korralikult, vanad kliendid mäletavad mind, nii et tühja aega peaaegu pole. Lugesin oma igakuised kulutused kokku ja sain 15 000 rubla! (240 eurot). Viis tuhat rubla (80 eurot) maksan korteriüüri, ülejäänu kulub toidule. Sel aastal käisin isegi puhkamas – vana klient Odessast kutsus – tal oli korter kuus päeva tühi ja ma sain kogu sellest sõjast puhata!“ jutustab mulle juukselõikuse ajal mu juuksur sõjaeelsest ajast. Me pole teineteist näinud 2014. aastast, sellest ajast on palju vett merre voolanud.

Selles monoloogis on kogu Donetski elu ühes pildis. Odessas käies oli Tatjanal raha, tal oli kõrvale pandud 2000 grivnat (70 eurot) ja 100 dollarit. Grivnad kulutas sõidu ja mitmesuguste ettenägemata sõjast tulenevate asjaolude peale. Kontrollpostide läbimine Krasnoarmeiskini nõudis 250 grivnat (10 eurot). Seejärel läks mingi buss Kostjantõnivkani – 50 grivnat (2 eurot). Sealt platskaartvagunis mereni veel 200 grivnat (7 eurot). Odessas viibides kulutas ta raha ainult toidule, olles ümber vahetanud oma hinnalised 100 dollarit. See nädal aega puhkust oli tal esimene puhkus kahe ja poole sõja-aasta sees.

Ärritusega meenutab Tatjana oma sõjaeelset pillavat elu: „Maja remondi peale raiskasin 10 000 dollarit! (9400 eurot). Kui kaua ma sellega praegu elaksin!“ 2014. aasta augusti lõpus tabas maja mürsk. „Istusime keldris, kargasime koos elukaaslasega välja, köögis olid mu kaks kassi ja kaks koera end nurkadesse surunud, kõik oli täis tehtud! Vaatasin, kui kiiresti ja põhjalikult lemmikud mu köögi olid täis pasandanud, ise mõtlesin: „Kuidas ma selle küll puhtaks küürin?“ Aga mu elukaaslane Volodja küsib selja tagant: „Kas viina on?“ Võtsime kohe kumbki klaasitäie sisse ja läksime välja koristama. Tema auto oli vaid tolmu ja kerge risuga kaetud. Majal olid aga aknad eest läinud. Kahe aasta jooksul olen kaks pakettakent pannud, ülejäänud lõime paremate aegadeni korralikult puitlaastplaadiga kinni. Elada saaks küll, sõbrad Azotnõist kolivad tulistamiste ajaks minu juurde, aga ise ma seal elada ei suuda, üürin korterit.“

Donetsk on peaaegu tühjaks jäänud. Või peaaegu ellu ärganud?

Foto: Spektr


Suhtumine tänapäeva Donetskisse on alati kahetine. Optimistid ütlevad, et linn on toibunud, supermarketid Vene ja Valgevene kaupa täis, tänavatel tuleb ette ummikuid. Pessimistid jälle väidavad, et kesklinn on tühi, kliente pole, lennujaama ega raudteeühendust samuti, ja välireklaami tahvlid on täis isehakanud vabariigi vana agitatsiooni, sest kommertsreklaami ka peaaegu pole. „Peaaegu“ – see tähendab arvukaid kuulutusi tulpadel, kus lubatakse kauba kohaletoimetamist Venemaa, Ukraina ja Krimmi mistahes punkti, pakutakse kauglahendusi probleemidele seoses Ukraina pensionide, passide, elektrooniliste läbipääsulubadega „vabariiki“, ettevõtete registreerimist lähimas suurlinnas Doni-äärses Rostovis.

Seejuures on õigus nii pessimistidel kui ka optimistidel – sõltub, millega võrrelda. Pessimistid lihtsalt võrdlevad olukorda rahuliku 2013. aastaga, aga optimistid 2014. aasta augustiga, mis oli rahva kõige suurema Donetskist põgenemise ja „omakaitse“ kõige räigema marodööritsemise kuu. Või jaanuariga 2015, kui linnast kadusid toidukaubad ja Ukraina kehtestas Donetski rahvavabariigile (DRV) majandusblokaadi, lubades liikuda üksnes läbipääsulubadega kontrollpostide kaudu.

Nüüd, kuigi rahval eriti raha polegi, toimub ometi mingi kommertstegevus. Ja jälle on, millega võrrelda. Näiteks Tatjana üürib korterit ja pelgab üüri tõstmist. Aga 2014. aastal seisis kogu linn tühjana, lahkuvad omanikud pakkusid kortereid üksteise võidu „lihtsalt elamiseks, valvamise eest“. Järgmine staadium oli „elada kommunaalmaksete tasumise hinnaga“. Nüüd on kätte jõudnud aeg, mil 5000 rubla (73 eurot) kuus tundub juba üsna soodus. Pagenud omanikud küsivad üüri eranditult grivnades ja kahetoalise korteri eest kesklinnas võidakse küsida isegi 2500 grivnat (92 eurot) kuus lisaks kommunaalmaksetele. Seda on DRV mõõdupuude järgi üsna palju.

Parim palk on sõjaväes

Foto: Spektr


Kõige paremini tasustatavad on siin eliidi esindajad – „keskmisest kõrgemad“ saavad näiteks üle 30 000 rubla ehk umbes 300 eurot. Sellesse eliitklassi kuuluvad DRV armeekorpuste pataljonikomandörid, kohaliku rahvasaadikute nõukogu liikmed ja võtmeministeeriumide osakonnajuhatajad. Ministrite esimesed asetäitjad ja kindralmajori aukraadis sõjaväelased saavad 50 000 (800 eurot), ministrite palgad ulatuvad üle 60 000 (950 eurot).

Lihtrahvas võib "suurele" palgale loota vaid armees, kus reasõdur saab 15 000 rubla (220 eurot) kuus. Ministeeriumi juhtivspetsialist teenib 12 000–18 000 rubla (200–300 eurot), arsti palk on 5500 rubla (90 eurot), kooliõpetaja oma jääb 4000–4500 rubla vahele (60–70 eurot). Kõige massilisem töö on ajutine – ühiskondlikult kasulik töö purustatud elamute taastamisel. Sinna koguneb hulganisti rahvast vabariikliku tööhõivekeskuse kaudu ja ehitajatele makstakse sageli 2500 rubla (40 eurot), sedagi tihti hilinemisega. Üldiselt loetakse Donetskis vastuvõetavaks töötasu suurusjärgus 5000 rubla (80 eurot) kuus, aga ääremaade väikelinnades loetakse suureks vedamiseks ka 2500 rubla (40 eurot) kuus.

Seda, kuivõrd kitsas on rahval rahaga, on märgata eelkõige teenindussfääris. Kirjutan seda teksti väga korralikus restoranis Donetski kesklinna lähedal. Toit on maitsev ja hoolikalt valmistatud: kodused nuudlid (50 rubla ehk 80 senti), klassikaline borš (80 rubla ehk 1,30 eurot), hartšoo (90 rubla ehk 1,40 eurot) ja veel kuus esimest käiku samas suurusjärgus hindadega. Toekam sea- või loomalihasteik maksab 170 ja 190 rubla (2,70 ja 3 eurot vastavalt) ports. Minu lemmik – koorekastmes vasikamaks tatra ja seentega maksab 120 rubla (1,90 eurot). 1 euro eest saab siin 67 rubla.

Ohutu ja turvaline linn

Foto: Spektr


Tänavad on seejuures puhtad ja suhteliselt turvalised. Turvalisust soodustab ka pidevalt karmimaks muudetav komandanditund kell 23:00–5:00 ja karmikäelised puhastused „kasakate“ kontrollimatute malevate poolt, mille tagajärjel inimesed, välja arvatud sõjaväestatud struktuuride esindajad ametiülesannete täitmisel, enam tänavaile oma nägu ei näita. Kuigi tänavatel pole inimesi juba peale kella 19 õhtul. Restoranid suletakse rangelt kell 21.00 ja näiteks 2016. aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri matše oli võimalik vaadata ainult kodus.

Paljud vanad kohvikud ja restoranid töötavad nullkasumiga, lihtsalt selleks, et uus võim ei konfiskeeriks ruume ja hüljatud hoonest ei tassitaks minema sisseseadet – renditasu on sageli sümboolne. Avatud on hulk juuksurisalonge stiilis „kõik lõikused 70 rubla“, nurgapealseid toidupoekesi, mida varem surusid kesklinnast välja kõrged renditasud, tekkinud on taksoteenuste pakkujaid, kes sama 70 rubla eest viivad su igasse linna otsa, ja isegi kosmetoloogiakliinikuid, mille madalate hindade pärast käivad siin venemaalased ja varem piirkonnast lahkunud endiste kohalike „eluperemeeste“ naised. „Ukrainasse sõites käin enne alati Donetskis pediküüris,“ tunnistab mulle tuttav ajakirjanik. „Siin maksab see meistri kodus 100 rubla (1,60 eurot), aga seal juba 150 grivnat (5,30 eurot). Suurepärase koduse massaaži eest maksan 250 rubla (4 eurot). Hinnad on palgatasemega võrreldavad, väga soodsad!“

„Oled sa Rostovis kordki näinud tänavaautomaadis kohvi odavamalt kui 50 rubla? Aga meil palun – maksa 30 ja naudi!“ selgitas kohaliku turu eripära mulle tassitäie oivalise kohvi taga ettevõtja Andrei juba Itaalia restoranis Maffia linna kesktänaval Puškini puiesteel.

Andreil on väljasõidukeeld Ukraina territooriumile seoses kriminaalasjaga terrorismi rahastamise paragrahvi alusel. Ta on üks neid veendunud optimiste, kes ei märka oma nina all purustatud äärelinnu ega arvukaid kontrollpunkte ümberringi, vaid naudivad elu kogu südamest. Paragrahvi hirmu all käib siin ringi iga ettevõtja, kes maksab makse Donetski rahvavabariigile. Teades, et selleks on vaja veel ka raamatupidajat ja kullerit, on kerge tuvastada „terroristliku grupeeringu moodustamise“ tunnuseid. Reaalselt on Ukraina kriminaalkohtu ette sattumise ohus mitte kõik, vaid noore tunnustamata vabariigi ülesehitamisel eriti silmapaistnud inimesed. Andrei on just selliste killast. Viin maksab 70 rubla (1 euro), suurepärane vorst 300 (4,80 eurot) kilogramm. Venemaal võib sellistest hindadest und näha!“ kinnitab ta mulle.

Vorst, viin ja „Ameerika“ sigaretid

Foto: Spektr


Tuleb aru saada, et isehakanud vabariikide DRV ja LRV (Luganski rahvavabariik) territoorium moodustab umbes kolmandiku Donetski ja Luganski oblastitest. ÜRO hinnangul elab seal 2,7 miljonit inimest. Tuntud kaubamärgiga toiduainete tootmisvõimsused olid siin arvestatud kogu Ukrainale. Nüüd on kaubamärkide Olimp ja Luga Nova (viin ja kanged alkoholid), Dobrõnja, Maritška ja Lugansk-Moloko (piimatooted) ning võimsad Makijivka, Pervalski ja Luganski vorstitehased sunnitud tootma väga kitsale turule, sest eksportida seda Venemaale ei saa tunnustatud kvaliteedisertifikaadi puudumise tõttu.

Arusaadavalt on „oma“ kaup siin odavam kui kusagil mujal. Odavad on Donetskis ja Luganskis ka sigaretid. Donetskis polnud varem kombeks rääkida palju tubakavabrikust Hamadei seoses nn Ameerika salasigarettide tootmisega. Ega nüüdki sellest palju ei räägita, aga sigarette toodab tubakavabrik endistviisi suurtes kogustes. Loomulikult ei liigu salasigaretid nüüd sugugi mitte Ukrainasse.

Isehakanud vabariigist väljasõidul Ukraina võimude kontrolli all olevale territooriumile, kohe kontrollposti taga pärast Olenivka küla seisab DRV jaoks tüüpiline tähenduslik maamärk – duty free vagun! Mul ei lubatud seda pildistada. „Tule hiljem, kui me alkoholi ritta oleme seadnud, ja pildista siis,“ muigas noor meesmüüja. „Vahepeal osta sigarette. Ploki hind on 155–220 rubla! (2,40–3,50 eurot).“ Sigarettidest on saada enamjaolt Ameerika marke: Parliament, Marlboro, Lucky Strike, kusjuures pakkidel on aktsiisimärgid ja hoiatused suitsetamise kahjulikkusest läbisegi inglise, vene ja mõnel poolt koguni tšehhi keeles. Ühendriikidesse need „Ameerika“ sigaretid ilmselt kunagi ei jõua, müük piirdub lähivälismaaga.

Donetskis peetakse eriti šikiks ja majandusliku heaolu tunnuseks suitsetada mitte „kohalikke“, vaid Rostovi sigarette. Seevastu võib pakk kohalikke sigarette maksta kassas 11–16 rubla. Ka kohalik viin seisab riiulitel reas – Šahtjorskaja, Zaboinaja, Donetskaja – lihtsakoeliste siltide ja sama lihtsate hindadega viinad maksavad keskeltläbi 68 rubla.

Toiduained on juba ajalooliselt Ukrainas odavamad. Donetskis maksid tomatid hooaja tipul 80 rubla (1,30 eurot) kilo, kurgid 45–50 rubla (66–73 senti) kilogramm. See on kaks-kolm korda kallim kui Ukrainas. Liha on Donetskis umbes 20 protsenti kallim. Kodukanad maksavad 190 rubla (3 eurot) kilo, linnuvabriku jahutatud kanaliha alates 118 rubla kilo (1,90 eurot), hea vasikaliha hind küünib turul 400 rublani (6,40 eurot), sealiha 330–350 rublani (5,30–5,60 eurot). Poodides võib leida ka külmutatud sealiha hinnaga 270 rubla (4,30 eurot) kilo eest.

Madalate hindade jutu lõpetuseks niipalju, et bensiin on LRV-s ja DRV-s samuti odavam kui Ukrainas ja oluliselt kallim kui Venemaal. Näiteks bensiin AI95 maksab 45 rubla liitrist, AI92 44 ja diislikütus 43 rubla.

Elamine on kolm korda odavam

Foto: Spektr


Donetskis on veel madalad kommunaaltasud. Elektri eest ei ole pidanud maksma terve 2014. aasta jooksul. Alles 2015. aastal nuputasid ettevõtted ja DRV võimud välja, kuidas toavalguse eest tasuda saab. Kõikide teenuste hinnad jäeti siin sõjaeelsele tasemele ja seejärel konverteeriti rubladesse allahinnatud kursiga 1:2. Ühetoaline korter võib nõuda pere-eelarvest igakuiselt 500-600 rubla (8–9,50 eurot). Seda on märksa vähem kui naaberlinnas Mariupolis, mis on Ukrainas.

Sealsamas Donetskis müüakse 30–40 korterit kuus. Hinnad on ligilähedaselt samad mis enne sõda, ainult grivnades. Grivna väärtus on kolmekordselt kukkunud, hinnad dollarites enam-vähem samapalju. Kesklinna uhked stalinistlikud korterid leiavad ostja koguni 30 000 dollari eest. Hea kolmetoaline korter keskuse lähedal maksab 25 000 – 30 000 dollarit.

Lähedal asuvates Makijivka töölisasulates võib kahetoalise korteri muretseda 1500 dollari eest. Paljud „vabatahtlikud Venemaalt“ eelistavad püsida suures ja ilusas linnas, lootes parematele aegadele. Veel hiljaaegu käis korterite vormistamine Ukraina linnades Kramatorskis või Mariupolis nende nimele, kel ei õnnestunud ära sõita.

„Ma müüsin oma kolmetoalise korteri 26 000 dollari eest ja ei taha enam siia tagasi tulla,“ jutustab arst Natalja, üks parimatest laboridiagnostika spetsialistidest siinkandis. „Kohale tulid eakad inimesed tütrega, kes tormas kohe kallistama teise korruse naabrinaist. Tolle mees on riiklikus julgeolekuministeeriumis ja ma aimasin, kust mu ostjatel see raha tuli. Tütre meest mulle ostjad ei näidanud. Tehing vormistati Kramatorski notari juures pangahoones, mina panin raha arvele ja separatistid sõitsid minu endisesse kodulinna. Mina ei lähe sinna tagasi isegi siis, kui sinna tuleb tagasi Ukraina. Enne sõda oli mu korter väärt 100 000 dollarit.“

Kevadel teatasid DRV võimud, et kõik tehingud tuleb vabariigis registreerida ja Ukraina territooriumil koostatud lepingud loetakse kehtetuks. See asjaolu teeb kohalikele ostjatele sügavat peavalu – selgub, et müüjad võivad tehingud vaidlustada? Esialgu tuleb välja nii, et tehingute pealt makstakse makse mõlemale poolele.

Kuidas lahti saada Ukraina hüpoteegist

DRV-s puuduvad kommertspangad, mis tähendab, et hüpoteeki elamispinna soetamiseks ei ole võimalik saada. Vanad laenud end veel meelde ei tuleta. Kuigi lääne kapitaliga pangad on siin oma portfelli puhastanud nii nagu jõudu jätkus. „Mulle helistati Ukrsibbankist suvel 2015,“ räägib donetskilane Kirill, kel õnnestus võtta hüpoteek kolmetoalisele korterile üheksakorruselises paneelmajas 14-protsendise aastaintressiga 30 aastaks. „Mu korter maksis kusagil pisut alla 90 000 dollari. Tol hetkel jäi laenust tagasi maksta 65 000 dollarit. Algul mind ähvardati, aga mina tegin ettepaneku avada panga osakond Donetskis, et ma saaksin tagasimakseid sinna üle kanda. Siis pakuti mulle maksta ära 20% summast ja heaga lahku minna, ma vastasin: ainult 15%! Mind saadeti põrgusse, aga kuu aega hiljem helistati tagasi ja oldi nõus. Siis ütlesin: 10%! Jälle läksime tülli, aga veebruaris 2015 helistati ja öeldi, et panga omanikud otsustasid nõustuda igasuguste tingimustega, saaks vaid laenuportfelli puhtaks. Ja me vormistasime kiiresti tehingu. Mina maksin 6500 dollarit ja sain pangast lahti. Järelejäänud laenusumma, intressid ja viivised jäeti mulle kinkelepinguga. Nüüd on see minu suurim probleem. Ukrainas maksustatakse kinkelepinguid 17-protsendise maksuga. Maksu pean tasuma mina. Esialgu ma sellele veel ei mõtle. Sõda alles käib. Ehk põlevad need paberid enne sõja lõppu ära koos maksuametiga?“

Foto: Spektr


Ukraina seadusandja keelas 2014. aasta otsusega terrorismivastase operatsiooni tsoonis kuni erikorralduseni määrata laenuvõtjatele trahve ja viiviseid ning panditud vara konfiskeerimist. See hoiab inkassofirmasid tugevasti tagasi isegi Ukraina territooriumil, rääkimata juba isehakanud vabariikide territooriumidest. Kõik piirdub vaid ähvardavate telefonikõnedega.

„Oleme absoluutselt vabad!“

DRV-s on palju lapsikut solvumistunnet: „Meid ei märgata!“ Siit ka kuhjaga sündmusi, pühasid, üritusi, mida kohalike ideoloogide meelest lihtsalt ei või muu maailm ignoreerida. Isehakanud vabariigi eksistentsi koidikul olid need vangide marsid, seejärel Ukraina näljahäda ohvrite mälestamise päevadel hakati korraldama värvikaid toidumesse Lenini väljakul, lõpuks avati 2016. aastal Donetskis jälle McDonald'si kiirtoidurestoranid.

Foto: Spektr

See oli praktiliselt riiklik programm: kolme kiirtoidukoha avamiseks ettevalmistamist valgustati põhjalikult kõigis meediakanalites ja videod uue kiirtoidurestorani pidulikust avamisest 16. juulil 2016 levisid ulatuslikult internetis. Restoraniketi uus nimi on DonMak; riiklik Donetski Infoagentuur tsiteeris tollal toidukohtade keti juhti Nina Runitšit, kes uhkusega teatas: „Toodangu maitse ja ka menüü on jäänud endiseks ja inimesed saavad võimaluse meie juurde tulles taas maitsta oma lemmikroogi!“

Foto: Spektr

DonMaki keti toidukohti on Donetskis kolm, seal on pea kogu menüü tõepoolest hoolikalt taastatud ning tööstus- ja kaubandusminister sai Facebookis raporteerida elektriveduri remondi kõrval Juzovski metallurgiatehases uue juusturulli müüki ilmumisest. Donetsk on vaba litsentsialasest seadusandlusest ja muudest tsivilisatsiooni rudimentidest autoriõiguse valdkonnas. Siin on seda tunda igal pool ja see kutsub paljudes kohalikes esile demonstratiivse uhkustunde: „Oleme absoluutselt vabad!“

Lahkunud McDonald'si asemele tekkinud söögikohtades DonMak on hinnatase pisut kõrgem kui naabruses asuvas Doni-äärses Rostovis töötavas McDonald'sis, kuid palju madalam kui Euroopas. Hamburger maksab 55 rubla, juustuburger – 75, kanavrapp – 140 rubla. Hindu hoiab tagasi isehakanud vabariikides valitsev peamine defitsiit – raha defitsiit.

Foto: Spektr