Delfi portaal avaldab koostöös võrguajakirjaga Спектр.Пресс artiklitesarja „Killud. Elu tunnustamata riikides – Venemaa satelliitriikides“ avaldamist. Räägitakse sellest, kuidas elatakse täna Abhaasias, Lõuna-Osseetias, Transnistrias ning Ukraina Donetski ja Luganski oblasti territooriumidel.

Lugege ka eelmist reportaaži Abhaasiast: „Kuidas elatakse 24 aastat tunnustamata Abhaasias

Keskmine palk on Abhaasias 250–300 eurot.

Korteri võib üürida 140–150 euro eest kuus, kui üürida aastaringseks kasutamiseks. Turismihooajal kerkivad hinnad taevasse. Puhkajatelt küsitakse 15 eurot öö eest, kui elamispind on mere läheduses.

Bensiin maksab alates 50 eurosendist liitri eest.

Pooleliitrine viin maksab hästivarustatud supermarketis 3 eurot. Turult leiab viina ka pooleteise euro eest.

20 eurot on maksab ostukorv (millesse kuuluvad saiabatoon, pudel piima, 200 grammi võid, pakk teed, pool liitrit odavat viina ja liiter koduveini, kilogramm suhkrut, kilo jahu, kilo kartulit ja kilo tomateid, kilo sealiha ja kera kohalikku kiirestiküpsevat mägijuustu).

20 minutit taksosõitu võtab 3 eurot.

Heas korras kasutatud välismaa auto (Abhaasias on põhiliselt järelturg) saab kätte 5000 euroga.

Korteri võib osta 15 000–30 000 euroga.

Venemaa-poolne iseseisvuse tunnustamine tõi Abhaasiale ka omad hädad. Alates 2002. aastast lubas Venemaa Abhaasia elanikel vormistada Vene välispassi ehk faktiliselt andis neile oma kodakondsuse. 2008. aastal, pidades Abhaasiat juba suveräänseks riigiks, lõpetas Venemaa ka võõrriigi kodanikele oma passide jagamise. Abhaaslased võivad käia Venemaal, samuti Abhaasiat tunnustanud riikides: Venezuelas, Nicaraguas, Naurus ja Vanuatus: nende riikidega on Abhaasial viisavaba režiim. Ülejäänud maailmaga on keerukam. Isegi Venemaa välispassi olemasolu korral on Schengeni viisasid neile, kel puudub Venemaa üldpass, alati antud suurte raskustega. Olukord läks veel hullemaks möödunud aastal, kui hakati nõudma biomeetrilisi andmeid: sõrmejälgede passi kandmiseks peab sõitma Krasnodari viisakeskusesse Venemaa territooriumil.

Välismaale sõidetakse muuhulgas ka ravile. Heategevusfond Ašana aitab 2011. aastast alates raskesti haigeid lapsi Venemaale, aga ka Armeeniasse, Iisraeli, Türki, Saksamaale. Onkoloogiliste haigustega täiskasvanud püüavad samuti välismaale pääseda.

Kuigi 2014. aastal avati renoveerimise järel Rahvuslik Onkoloogiakeskus – remondile kulutati 130 miljonit rubla Venemaalt saadud raha (kaks miljonit eurot). 2015. aastal osteti keskusele kiiritusraviaparaat, mis on vajalik naha-, kopsu- ja rinnavähi raviks. „Kolm aastat seda aparaati ei olnud, haiged lootsid ja ootasid,“ jutustas intervjuus agentuurile Sputnik üks keskuse meedikutest.

Foto: Foto: Spektr/Delfi/Евгений Фельдман

Varem käidi Venemaal ka sisseoste tegemas. Nüüd pole probleemi osta Suhhumis iPhone, küll pisut kallimalt kui Moskvas. Endisel Rahu, nüüd Aiaaira prospektil linna südames meelitavad ostjaid üksteise võidu rõivapoed. Türgi ja Hiina kaup pole kõige odavam: pluusid maksavad üle 3000 rubla (umbes 45 eurot), Zara firmamärgiga naiste saapad – üle 6000 rubla (umbes 90 eurot).

Raha pole

Tõsi on see, et turismihooaja lõppedes langevad ka hinnad. Rõivaste ketipoodides on vaid Türgi kaubamärk Colin’s, mis avas siin oma kaupluse aasta eest (Gruusias ähvardatakse karistada Türgi brändi okupeeritud territooriume käsitleva Gruusia seaduse rikkumise eest, kuid seni pole seda tehtud). Kogu linnas leiab hulgaliselt väikeseid IKEA poekesi – mööblit ei saa suurte mõõtmete tõttu sisse tuua, kuid pisiasju nagu vaibakesi, pleede ja paberist lambikupleid veavad väikeettevõtjad Krasnodarist kottide viisi, tõsi küll, märkimisväärse hinnalisaga võrreldes nende hindadega Venemaal.

Müüjad kaebavad, et ka neid pisiasju ostetakse vähe, inimestel pole lihtsalt raha. Range välimusega hallipäine üle 60-aastane Džulietta juhib sildita raamatupoodi Suhhumi südames. Kaupluse teisel korrusel võib taas leida mõned IKEA pisiasjad kodu jaoks, „et ei seisaks tühjalt“ nagu ütleb perenaine. Talle tundub, et elu riigis pole ikka veel jalgu alla saanud: „Kui poleks sõda vahele tulnud, oleksime võinud saada väikeseks Šveitsiks. Sõda nullis kõik ära.“ Sõda nullis kõik ära ka tema jaoks: Džulietta pere põgenes hõivatud Suhhumist, jõudmata midagi kaasa haarata, nii et elu tuli alustada nullist, niiöelda niidist ja nõelast, olles seejuures abiks nõbudele, kelle vennad langesid sõjas. Nõukogude ajal oli ta raamatupoe direktor. „Käisime sotsvõistlustel, isegi Moskvaga konkureerisime…,“ meenutab naine igatsusega. Nüüd müüb ta jälle raamatuid, kuid neid Venemaalt toomas käia ei õnnestu tolliprobleemide tõttu. Kõik, mis tema kaupluses uus, on kohaliku kirjastuse toodang (abhaasikeelsed laste värvimisvihikud ja õpperaamatud, kallid albumid Abhaasia vaadetega). Nende kõrval seisavad riiulitel kulunud nõukogudeaegsed sarjad – Jack London, Victor Hugo, Mark Twain. „Kodustest raamatukogudest vabaneda soovijad toovad ja me võtame müüki selle, mida meil ei ole. Kui ära ei osteta, võtavad tagasi,“ selgitab Džulietta seda ärimudelit. Raamatuid ostetakse veel viletsamalt kui IKEA valgusteid ja taldrikuid: „Noortele pole praegu raamatuid vaja – elektroonilised raamatukogud on olemas ja neile jätkub. Möödas on ajad, mil raamatut hoiti padja all.“

Džulietta saab pensioni Venemaalt – nii elab üle 60% Abhaasia pensionäridest – need, kes võtsid Venemaa passid. Kuid ilma sissekirjutuseta Venemaal saavad siinsed vanurid sõbralikult riigilt loota vaid 5200 rubla (75 eurot, samas kui Venemaal on keskmine pension üle 9000 rubla ehk umbes 130 eurot). 48 600 pensionäri olid 2013. aastal sunnitud leppima vaid Abhaasia pensioniga, mis on keskmiselt 1000 rubla (15 eurot).

Foto: Spektr/Delfi/Евгений Фельдман

Koos ettevõtlustuluga saab Džulietta kokku 10 000 – 11 000 rubla kuus (145–160 eurot).

Sotsiaalne kihistumine on Abhaasias samasugune kui kõikjal. 2014. aastal vastas 26% riikliku sotsioloogilise uuringu küsitluses, et raha jätkub neil vaid toidu jaoks. 53% saavad endale lubada toitu ja rõivaid ja ainult 7% teatasid, et neil jätkub elamiseks piisavalt. Veidi rohkem inimesi elab allpool vaesuspiiri: 8% vastas, et neil napib isegi toiduraha. 4% ei osanud vastata.

Kõik kasvab ise

Nõukogude ajal võtsid teeistandused enda alla üle poole kogu põllumajandusmaast – siinses kliimas kasvab teetaim hästi. Pärast sõda käisid teeistandused maha, mõned aastad tagasi üritas riik neid taastada. Endiselt töötavad teevabrik ja tubakavabrik Gudautis. Ja ikkagi on territooriumil, kus kõik kasvab ise, söötis põllud. „Praktiliselt kõik, mis oli siia panustanud Nõukogude Liit, hävitas sõda,“ kahetseb Türgi kapitalil põhineva firma Fruktis tegevdirektor Simon Kvitsinia. Ettevõte kasvatab alates 2008. aastast Abhaasias köögivilju, spetsialiseerudes tomatitele. Esimesena riigis hakkas ettevõte ehitama kaasaegseid kasvuhooneid automaatniisutuse ja Indiast pärit kookosepuruga, milles kasvatatakse istikuid.

Abhaasia loodusolud on luksuslikud, ütleb Simon – päikeselisi päevi on maksimaalselt, pealegi on olemas kuumaveeallikas, mille veega köetakse kasvuhooneid, seega küte on Fruktisel tasuta käes. Elekter on odav, maamaks naeruväärselt väike. Ettevõte kasvatab aastas 300–400 tonni tomateid ja planeerib laiendada tootmist kahekordseks. Seejuures impordib Abhaasia peaaegu kõike, kaasa arvatud puu- ja juurvilju, aga omakasvatatud tomateid peab Fruktis müüma enamasti Venemaale: need küpsevad üheaegselt ja realiseerida nii palju kiirestiriknevat kaupa vabariigi siseturul ei ole võimalik. Et Abhaasia hakkaks end ise toiduainetega varustama, läheb vaja veel palju selliseid ettevõtteid.

Foto: Foto: Spektr/Delfi/Евгений Фельдман

Varem oli siin, Otšõmtšarõ rajoonis suur linnuvabrik. Kvitsinia meenutab: „See rajoon sai sõja ajal tugevasti kannatada, see vajab abi.“ Fruktis annab tööd 40–50 inimesele, koristushooajal palkab juurde. Ainult kvalifitseeritud spetsialiste, näiteks agronoome või küttesüsteemi ehitajaid on ta sunnitud tooma Türgist. Simon usub, et see on kui „doominoefekt“, ainult et ümberpööratud: nende tomatid annavad tööd ka neile, kes neid müüvad, ja üks edukas majand meelitab rajooni uusi ettevõtjaid. Juba palju aastaid kasvatab Fruktisest teisel pool teed pähkleid Venemaa kondiitritoodete kontsern Babajevski.

Fruktise omanik Džamal Zvanba on abhaas, kelle pere kolis Türki enam kui sajandi eest Kaukaasia sõja tõttu. Paljuski on just seepärast tänapäeva Abhaasia ja Türgi vahel tihedad sidemed. „See oli genotsiid. Venelased ja türklased otseses mõttes „puhastasid“ territooriumi enda jaoks,“ räägib Kvitsinia. „Pärast seda vandus Abhaasia truudust Vene tsaarile ja minu meelest oleme ainukesed, kes pole sest ajast saadik oma vannet murdnud. Oleme ainuke vabariik, kes pärast Nõukogude Liidu lagunemist pürgis Venemaa rüppe, kõik teised kippusid Venemaast lahku lööma.“ Pruugib mainida, kuidas osaliselt tunnustatud riigis käib äri ülesehitamine, kui Simon muutub järsku kategooriliseks: „Meie peame end absoluutselt tunnustatud riigiks, kasvõi seetõttu, et meid on tunnustanud vägevaim riik.“

iPhone ja tervislik eluviis

„Tohutu hulk inimesi ostab endale iPhone’i, kas järelmaksu või laenuga. Neist on saanud tarbekaup nagu on seda rõivad.“ Deniss Samanba sonil on kiri: „In vitawin we trust“. Tal on Apple’i kell, hipsteri prillid ja omalaadne ettekujutus elust Abhaasias. Istume linna südames smuutisid pakkuvas tänavakohvikus, mille Deniss hiljuti avas oma elektroonikapoe vastas, mis kannab nime 30 sec.

Tõsi on, et smuutid toodavad esialgu ainult kahjumit. Samanba ei võtnud neid ette mitte kasumi nimel, vaid murest rahva tervise pärast: noored söövad liiga palju kiirtoitu, muretseb ta ja pakub alternatiivina tervislikku toitu. Seepärast hakkaski ta oma poes telefonide ja tahvelarvutite kõrval müüma rulasid ja jalgrattaid: „Normiks on saanud, et esimeses klassis käivatel lastel on kallid telefonid, vanemad ostavad neile mängukonsoole. Ma olen täiskasvanud inimene ja tean, mis asi on arvutimängusõltuvus, kuidas see võib inimese üleni neelata. Mis siis veel rääkida väljakujunemata organismist, kui talle pakutakse maailma parimaid mänge!“

Foto: Spektr/Delfi/Евгений Фельдман

Mais sõitis Deniss jalgrattaga Suhhumist Moskvasse. Ta püüab oma poe kaudu propageerida „tervislikku eluviisi ja õigust mõelda oma peaga“, nagu ütleb poeperemees ise. Deniss on opositsioonipartei Amtsahara ühe liidri Garik Samanba poeg. Sellepärast keeldub ta poliitikast rääkimast, et tema öeldut ei tõlgendataks isa tegevuse kontekstis. Denissile piisab sellest, et ta muudab maailma enda ümber: „Meie sõnum on see, et kõike tuleb teha oma kätega. Väga paljud ootavad midagi riigilt. Aga minge prospektile jalutama ja vaadake – kaupluste esised lillepeenrad on umbrohtunud, kõik ootavad, et riik istutab sinna lilled. Meie ostsime ise okaspuud ja istutasime maha.“

Deniss on üles kasvanud Luganskis – tema saatuseks oli see, et nii isa kui ka ema kodumaal puhkes sõda. Õppinud on ta Kiievis, Abhaasiasse aga koliti seitsme aasta eest, seepärast saab ta olukorda hinnata kõrvaltvaatajana: „Kui tahad tööd teha, siis on 100%, et leiad võimaluse. Muidugi on siin vähem pakkumisi kui Venemaal. Kuid isegi meie pakume regulaarselt tööd. Paneb ainult imestama soovijate ja CV-de vähesus. Seniajani käibib ühiskonnas arusaamine, et tööd teha on kuidagi ebaprestiižne. Eriti noorte seas – kõik tahaksid elada pere dividendide kulul. Kui perel on näiteks hotell, siis lapsed kasutavad seda ära.“

Kiirtoiduga liiale minna ei ole Suhhumis muide kuigi lihtne: maailma suurimad ketid nagu näiteks McDonald's ei saa tulla tunnustamata riigi turule, muidu saavad kaela probleemid Gruusiaga. 1996. aastal keelas SRÜ riiklikul tasemel majandus-, transpordi- ja rahandusalased sidemed Abhaasiaga. Venemaa lõpetas blokaadi 2008. aastal, ent ikka veel pole siin Šokoladnitsa või Teremoki tüüpi Vene kohvikute ega restoranide kette, välismaa kapitaliga firmad siia tulla ei riski.

Kuid Denissi kaupluse nurga taga on pea ainus kiirtoidurestoran Abhaasias – Country Chicken: suur foto Uluru kaljust (varasema nimega Ayers Rock) Austaalias, Lääne animafilmid plasmaekraanil ja vihmaga lekkiv katus. Kett sai alguse Austraaliast, ent nagu jutustas Spektrile selle asutaja Peter Austin, avasid selle endised töötajad – Austraaliasse kolinud venelased – ilma igasuguse kartuseta selle filiaali Venemaal ja siis juba 2013. aastal ka Abhaasias.

Avamine oli pidulik – tantsude ja muusikaga, seda austas oma külaskäiguga koguni linnapea. „Me mõtlesime ammu tuua Abhaasiasse mõne tuntud brändi, ent kahjuks ei saanud kokkuleppele ei McDonald'si, Burger Kingi ega teiste kompaniidega riikidest, mis esialgu ei tunnusta Abhaasiat,“ tsiteerib linnapead pressiagentuur Apshnõ. „Austraalia ettevõte Country Chicken tuli meile vastu ja andis meeleldi frantsiisi oma kaubamärgi kasutamiseks Abhaasia territooriumil, mille eest oleme neile väga tänulikud.“ „Me ei teadnud, et see restoran avati, me polnud isegi kursis poliitilise olukorraga regioonis,“ kirjutas Spektrile Peter Austin, lisades, et filiaali ei saa pidada Country Chickeni frantsiisiks, kuna seal pakutakse firma mõõdupuude järgi ebapiisava kvaliteediga kaupa.

Foto: Spektr/Delfi/Евгений Фельдман

„See on kliimast, saate aru?“

Suhhumis võib sisse astuda kärbestest kirjuks istutud toiduaineputkadesse, kus müügil on praktiliselt külapoe sortiment (viin, pelmeenid, šokolaadibatoonikesed), aga samas on olemas on ka luksuslik supermarket parmesani, maskarpoone ja kokteilisiirupi pudelitega – Abhaasia on Putini-vastastest sanktsioonidest prii.

„Inimeste kuusissetulek ei ole suur, ainult eelarvelistel töötajatel – 50 000–70 000 rubla (umbes 700–1000 eurot),“ arvab supermarketi peremees. Ta tarnib toiduaineid restoranidele ja ülejäägid realiseerib kaupluses, seepärast leiabki siit Euroopa juustusid. Osa kaupa toob ta Türgist. „Kas teie mõtlesite, et Abhaasia sureb Venemaata nälga? Venemaa tunnustus ei toonud meile mingit vabadust, see ainult süvendas sõltuvust Venemaast,“ leiab omanik, kelle juurest saab osta Vologda võid 70 rublaga (1 euro), šokolaaditahvli Ritter Sport 90ga (1,30 eurot) ja pooleliitrise viina Parlament 240 rublaga (3,50 eurot). Suhhumi turul maksab lihtsamat sorti viin 130 rubla (1,90 eurot), kilo kartulit 30 (0,45 eurot), kilo virsikuid 150 (2,20 eurot) ja kilo sealiha 300 rubla (4,40 eurot).

„Rahvas on hakkaja ainult ohu korral. Aga oma loomult on rahvas meil äärmiselt laisk,“ kehitab omanik õlgu. „Neid, kes tahaks tööd teha, on väga vähe. Räägin seda omast kogemusest – mul töötavad vene tüdrukud paremini.“

Ennast tõstab ta muidugi üldisest massist esile. Palub tema nime meedias mitte nimetada ja jätkab mentaliteedi kirjeldamisega: „See on kliimast, saate aru? Itaalias on sama lugu. Isegi kui meil jätaksid kõik töötamise järele, niikuinii keegi nälga ei sure. Igaühel meist on oma perekonnapesa. Iga nädal saadetakse maalt jahu, tomateid, kurki, nii on siin kombeks. Sõja ajal me samuti ei nälginud üldse, ja ka blokaadis saame elada aastaid.“

Sealiha kaalub selles supermarketis lihunik Sergei. Ta on pärit Rostovi lähedalt, kuid elab siin juba 35 aastat, peaaegu sünnist, siia sattus ta lapseeas koos vanematega. Tema naine seisab samuti leti taga, turu naabersektsioonis. „Töövõimalusi on siin kas turul või mandariinihooajal nende üle piiri vedamine, aga see on raske, ja ainult siis, kui nad endal kasvavad…,“ kehitab mees õlgu ja hoopleb samas, et käis Donbassis, siis aga ohkab: „Ära sõitsime siit kahe bussiga, tagasi tuli aga ainult üks bussitäis.“

Küsimusele, kas Abhaasias pole alles mõnda tootmist, kust leiaks tööd, vastab Sergei rõõmsalt nii: „Aga sellepärast meil ongi nii puhas loodus, et pole tehaseid ega korstnaid, mingeid heitmeid, ainult autodest… Meil võib julgesti kraanivett juua! Proovi sa Rostovis kraanivett juua! Kas teate, kuidas Abhaasiat kutsutakse? Hinge maaks!“