Kuidas sattusite tööle kaitseväkke?

Väga lihtsalt. Ma töötan õena ka tsiviilis, Lõuna-Eesti haigla erakorralise meditsiini osakonnas. Kutse sain tollaselt tagalakeskuse vanemõelt leitnandilt Kristi Grihhinalt, kes töötas siis veel meil laatsaretis vanemõena. Noore ja entusiastlikuna panin ennast rakkesse, mõeldes: tulen kaitseväkke tööle, väga põnev ju! Alguses töötasin õe-spetsialistina, 2012. aasta kevadel lõpetasin erialaveebli kursuse Võru Meegomäe lahingukoolis.

Mille põhjal otsus sündis?

Haiglas tegid minu kolleegid ikka ja jälle juttu kaitseväe meditsiinist kui huvitavast ja vaheldusrikkast kogemusest. Lisaks selgus, et meditsiin kaitseväes on kohati isegi paremal tasemel kui tsiviilis, nii majanduslikus kui ka enesetäiendamise võtmes.

Otsus saada nooremveebliks oli tegelikult lihtsalt asjade loogiline ülematepoolne käik. Tuli läbida erialaveebli kursus, kusjuures see ei olnud üldse lihtne, kui sa ei ole kunagi relvast lasknud ega tea, mida tähendab "söösta-kata". Kursus oli põhimõtteliselt SBK pluss NABK, lisaks erialateadmisi. Seda kõik kahe ja poole kuu vältel, mille sisse mahtus veel kolm metsalaagrit ja järeleandmatus naiseks olemise suhtes.

Samas kursuslaste elu otseselt kergemaks ei tehtud, kaadri jaoks olid kõik ikkagi sõdurid ja ka meie, naiste, magalas saime segaduse pärast voodeid korduvalt ja korduvalt tehtud ning muidu koristatud.

See pani mind sõduri muresid paremini mõistma: sain aru, mis tunne on olla metsas läbimärg, kui sul puuduvad kuivad vahetusriided ja süüa tuleb ainult kuivtoitu. Ühesõnaga sain tervikpildi ohtudest, millega ajateenijad metsas kokku puutuvad. Tundes sõdurielu raskuspunkte omal nahal, tean kuidas mehi paremini aidata.

Mida mäletate esimestest päevadest tööl?

Kui ma esimest korda pataljoni proovipäevale tulin, kohtusin ajateenija Karl-Erik Taukariga, kes tollal aega teenis. Mäletan tema algset muusikukarjääri: vinge hobikorras jämmimine, aga vaata, mis mehest nüüd saanud on!

Mis teile selle töö juures meeldib?

Kui kohtad neid inimesi, kes on siin aega teeninud. Olime näiteks kaitseväe vormis õega Tartus Statoilis kohvi võtmas ning varahommikul tulevad kaks noort tunkedes meest, naeratavad ja tervitavad – selge, mäletavad. Kas või see, et ükski päev siin meditsiinikeskuses ei ole samasugune. Boonusena võimaldab minu töögraafik ajateenijate väljaõpet teha ja samas ka patsiente vastu võtta. Ütleme ausalt: siin on kindel koht, kuhu tulla. Jätkuvalt on inimesi, kes ootavad mind siia tööle, ja sõdureid, kes tulevad oma muret kurtma. Meil on tore kollektiiv, nalja saab ka. Ma olen õppinud metsas viibimist hindama, see teeb mind rahulikuks ja võimaldab sageli oma mõtteid korrastada. Vähem oluline pole suurema korraarmastuse tekkimine. Iseasi, kauaks ma siia jään, aga veel ma loobumismõtteid ei mõtle.

Mis on teie sõnum kõikidele kaitseväelastele?

Oleme üksteise suhtes hoolivamad ning hoiame kokku!

Kuidas saate aru, et sõdur on šlang?

Töökogemus. Kõige parem infoallikas on loomulikult teine sõdur. Näide: kui haige sõdur väidab, et ta ei saa metsa minnes seljakottigi kanda –
nii halb ja valus on, samas tema kaasvõitleja räägib, et mees käib iga päev jõusaalis kangi tõstmas. Siin pildil on ju ometi midagi valesti!

Milliseid huvitavaid inimesi teil veel ravil on olnud?

Igas kutses leidub ajateenijaid, kelle käitumismaneerid ja tervisekaebused meie õdesid laatsaretis muigama võtavad. On olnud sõdureid, kes suudavad ennast tegevväelaste ees kasarmus ära peita, erinevate usuliste vaadetega noori, kes oma tõekspidamistele kindlaks jäävad. Aastast aastasse tuleb kaasa kodudest kaitseväkke veganlust propageeriv elustiil, mille tagamine mõnikord sõdurite arvukust ja ühtsuse printsiipi arvesse võttes üsnagi problemaatiliseks osutub. Üha enam näeme ka fenomeni, et teenistusse tulev mees jääb hätta laatsaretis voodi tegemise või oma pesu pesemisega, samas nutiseadme käsitlemise väljavõitlemises osutub täielikuks professionaaliks.

Mis teeb teie töö raskeks?

Tsiviilis olles kindlasti lastega juhtuvad rasked traumad. Kahju on sageli ka ajateenijatest, kes satuvad haiglasse või kellel avastatakse juhuslikult mõni oluliselt raske terviseprobleem. Küllap võtan neid juhtumeid ka liiga isiklikult, kuigi öeldakse, et TÖÖD professionaalne meedik koju kaasa ei võta!

Meditsiinikeskuses tuleb palju ette rööprähklemist: sõdur kurdab tervise üle, lauatelefon heliseb, keegi palub sul viivitamatult meilile vastata, arst annab kellelegi ravikorraldused, endal meenub tund aega tagasi lahendamist vajanud probleem. Kõik see samaaegselt. See on vastutava õena minu argipäev.

Kahtlemata olete populaarne.

Võib-olla olen natuke teistmoodi. Ma harjumatult tihti sinatan ja püüan rääkida ajateenijaga nagu võrdne võrdsega. Pealegi, kuidas ma muidu sõdurielu uudiseid kuuleks? See töö eeldab, et oled hea suhtleja. Mulle ei valmista miski suuremat rõõmu, kui näen, et ajateenija on terve, tema silmad säravad ja ta ütleb mulle tere, mitte ei kiru mind. Miks teha ajateenija elu veel raskemaks, kui ta kasarmus peab mööda nööri käima, kui ta kuuleb, et ei saa asjadega hakkama. Meditsiini väljaõppel ja laatsaretis saabki ta ennast tunda natuke vabamalt, kuigi ka mina vahel pean kurjustama.

Lemmiksöök: Vahemere köök, kodustest toitudest ei ütle ära, jäätis kindlasti
Lemmiktegelane ajaloost: Kleopatra
Lemmikloom: minu kass preili Kräpsu
Lemmiksport: suvel jalgrattasõit
Lemmikraamat: Rootsi autorite kriminaalromaanid, nt Lars Kepler, Petrone kirjastuse "Minu" sari
Lemmikfilm: klassika – "Siin me oleme"
Kuhu reisida tahaks: Peruu, ehk järgmisel aastal Portugal