Nimelt mu noorem poeg, igati tubli ja sõnakuulelik spordipoiss, põrkas parklas rattaga sõites talle järsult ette keeranud autoga kokku. Muud viga polnud, kui autol peegel pisut viltu. Kutsuti politsei ja mind siis hiljem alaealise poja pattu lunastama. Ligi 30-aastane miniseelikus lastekaitseinspektor hakkas mind kui mõrvarit sõimama.

Ehkki neil koolis polnud mingeid probleeme ei õppimise ega käitumisega, vaid see poisi äpardus vana invaliidist papiga, kes ta parklas alla oleks ajanud. Püüdsin siis kuidagi selgitada, et milles seisneb meie lastevanemlikud eksimused ja vastuseks sain, et polegi tähtis, kui ikka tema tahab, siis võib ka lapsed ära lasta võtta. Kohaliku politseikomissari juures taotles see tegelane mulle 1200 kroonist trahvi, mis 1998. aastal oli päris kõva kuupalk.

Komissar vaatas seda numbrit ja hakkas naerma. Küsis siis selle tibi käest, kas olete ka ema ja vastuseks tuli "mis te omale lubate, olen pühendunud oma tööle ja selliseid väänikuid ei kavatse niipea sünnitada." Komissar siis mainis mokaotsast, et teiega on kõik selge, tõmbas selle summa maha ja tegi mulle 60 krooni, ühe päeva ühiku jagu trahvi. Vihast punetaval naisametnikul aga soovitas ametit vahetada.

Lastega tuleb kohe maast madalast ühiselureeglid paika panna. Igasugused kahtlased tegevused mingite kampatega eos lõpetada ja nende reaalselt lõppeda võivate ebasoovitatavate tagajärgede ennetamiseks ikka karmimat keelt kasutada. Saime mõlemast pojast tublid mehed kasvatatud, tütrega polnudki mingeid suuremaid muresid. Lihtsalt laps peab juba kaela kandma hakates omale selgeks tegema lubatud ja lubamatu vahelise piiri, lapsevanem saab seda vaid vajadusel muuta. Omapäi kasvanud kaagid on suuremalt jaolt oma otsaga ruudulise päikese sanatooriumis ja sellest asutusest välja tulles õiget elulooma enam oodata ei ole.