Pedagoog: kui kaua veel toodab meie haridussüsteem kuulekaid alamaid, mitte julgelt mõtlevaid kodanikke?
On uuringuid haridus- ja elatustasemest, turvalisusest ja rahulolust oma riigiga. Need kõik peaksid meile mingit taset teatud maailmajaos või olukorras näitama.
Näiteks, mida näitasid meile viimased ISA uuringud, milles vaadeldi perekonna mikrokliimat, rahulolu taset? Parima tulemuse saavutasid maad, kus kinnistunud religioossed ja kultuurilised traditsioonid juhtisid perekonna sisest elu-olu. Sealjuures olid parimatest parimad tulemused piirkondades, kus Taliban oli võimul olnud. Nendes piirkondades ei esinenud perekonna siseseid konflikte: naised teadsid oma kohta ning mehed teadsid, mida naistelt nõuda. Perekonnas olid kõigil rollid selgepiiriliselt teada ja konfliktsust ei esinenudki.
Õnneliku perekonna mudel, kas pole?
Ülaltoodu oli muidugi väljamõeldis. Taolist ISA-nimelist uuringut pole küll korraldatud, kuid nagu väljatoodud fiktsioon näitab, võib uuringutega tõestada mida-iganes. Ka seda, et parim perekonnamudel on taliibidel.
Ka meie hõimuvendadel Põhja-Pohjanmaal oli pikka aega perekonnaõpetuses käitumisjuhis: naise õige koht on rusika ja pliidi vahel!
Nüüdseks on nad taolisest käitumisjuhisest küll juba ammu loobunud ja – nagu me teame – on Põhjamaade ühiskonnad kujunenud võrdsete võimaluste ja harmoonia võrdkujuks.
Aga nüüd teemast, mis hinge kriibib.
“Kirjutan teile, kuna see, mis tänapäeva koolisüsteemis toimub, on täiesti absurdne ja vastuvõetamatu nii minu kui teiste kooliõpilase jaoks,” alustab üks õpilane oma avalikku kirja Noorte hääles. Miks ta küll niimoodi kirjutab? PISA uuringud ju näitavad, et meil kõik kõige paremas korras on?
Juba mõnda aega on tekitanud meil kõmu uudis, et Soome haridussüsteem hakkab peagi vähem rõhku panema õppeainetele ja senisest enam soodustama teemaõpet. Räägitakse sellest uudisest nagu oleks keegi uue maailma avastanud.
Tegelikult ei ole selles aga mitte midagi uut. Teemaõppest on räägitud juba aastaid (kui mitte öelda aastakümneid), nii laias maailmas kui ka Soomes. Sir Ken Robinson on sel teemal loenguid pidanud (ka aastaid), Will Stanton on välja pakkunud Kuue Dimensiooni Mudelit. Ka allakirjutanu sooviks on olnud Kuue Dimensiooni Mudelit Eesti haridusse tuua, ent on pidanud põrkama vanade tõekspidamiste vastu.
“Õpetajate Lehes” kirjutab TTÜ professor Vello Kukk, et Eesti võiks sellele süsteemile üle minna juba 2018. Isiklikult arvan, et Eesti oleks võinud sellele süsteemile üle minna juba aastal 2007, alustades väikeste maakoolidega, kuhu ka allakirjutanu 2007. aastal tööle asus ja juba siis selle mõtte välja käis. Kooli direktorile idee meeldis. Siis tuli aga komistuskivi: Eesti koolisüsteem ja haridusminiusteerium. Seda lihtsalt ei tohi teha. Mis sest, et lapsed õpiksid siis ilmselt palju rohkem ja tuleks ehk ka meelsamini kooli. Eestlased on väga võimukuulekas rahvas – nii, nagu kästakse, nii ka tehakse.
Vello Kukk tõdeb, et küsimus ei ole selles, “et meie õpetajad ei oleks piisavalt nüüdisaegsed (kuigi kohati ka seda), vaid selles, et nad on sunnitud tegema oma tööd just nii, nagu seda alati on tehtud”.
Nii et endiselt saavad Eestis peksupoisteks õpetajad. Vanemad süüdistavad õpetajaid, õpilased neavad neid. Abiturient Kiviõli koolist soovitab õpilastel ja õpetajatel ümarlaua taha istuda ja läbirääkimisi pidada, et mida ootavad õpilased ja mismoodi neile parem oleks. Üleväsinud õpilased kurdavad alailma ajakirjanduses, kuidas nad on õpetajate poolt kontrolltööde ja tunnikontrollidega ülekoormatud.
Ma ei eita, et on palju ka selliseid õpetajaid, kes ei tahagi muutust. Sest ka Eesti õpetajad on saanud formalistliku hariduse ja on ennekõike kuulekad riigi teenijad, oodates käske ülevalt poolt. Ja nii kaua, kuniks neid käske ülevalt poolt ei tule, nii kaua jätkavad samas vaimus.
Kuid on siis veel selliseid õpetajaid, kes on ülikuulekad ja üliagarad käske täitma, isegi taolisi käske, mida pole antudki. Näiteks ühes linnalähedases koolis nõudis õppetooli juht, et kõik üheksandad klassid teevad inglise keele lõpueksami. Küsimuse peale, kas mõtles õppetooli juht ikkagi eelkõige neid õpilasi, kes inglise keele endale lõpueksamiks on valinud, tuli kiire vastus, et ei, KÕIK üheksandad klassid teevad selle. Ja miks? Et siis nad (õpilased) saavad lõpuks ise ka aru, et nad tegelikult midagi ei oska ega tea.
Aga on, muidugi, ka teistsuguseid õpetajaid. Neil koolis väga kerge ei ole. Paljud neist lahkuvadki ja asuvad tööle hoopis teisel erialal, sest kaua sa ikka peaga vastu seina jooksed.
On tõsi, et Eesti haridusfilosoofia on endiselt õpetaja-keskne ning esmakohal on kontrolltööd ja nende sooritusskoor. Ka endine Eesti Vabariigi haridusminister Jürgen Ligi konstanteeris, et tema suureks mureks on, kuidas ühendada loomingulisust ja hindesüsteemi, ja et kas sellest ei sünni mitte konflikt? Ja et konfilktist (loe: muutusest) hoiduda, jätkame parem samas vaimus.
Nii hoiabki Haridusministeerium kiivalt kinni formalistlikust süsteemist, mis toodab ainult kuulekaid riigi teenijaid. See on aastasadu läbiproovitud süsteem ning riigile väga mugav.
Soomes on ammu aru saadud, et tänapäeval ei vaja riik enam kuulekaid alamaid, vaid innovaatilisi, julgelt mõtlevaid ettevõtjaid. Nad said sellest aru juba aastakümneid tagasi, mil alushariduses Maria Montessori ja Waldorf pedagoogika kasutusele võtsid. Üks USA tuntumaid kognitiivteadlasi Daniel T. Willingham toob oma raamatus “Why Don´t Students Like School?” välja tõsiasja, et kuigi geenid mängivad väga olulist rolli meie arenemises, on nimelt eelkool ja algklassid see paik, kus noor inimene areneb tohutu kiirusega, seega on keskkonnal ja inimestel, mis teda sel ajal ümbritseb väga märkimisväärne osa (Willingham, 2009, 175-179).
Soomlased said sellest aru juba aastakümneid tagasi.
Millal meie saame?
Olles mõnda aega Eestist eemal olnud ja siis siia tagasi tulles ning koolis tööle asudes olin ma alguses meeldivalt üllatunud, kui aineõpiku kätte võtsin ja avastasin, et see polnudki enam nii paks ja mahukas, kui vanasti. Mõtlesin tänutunde ja rõõmuga, et lõpuks ometi on ka Eestis aru saadud, et kiirest ja mahukast aine pähetampimisest pole kasu. Nagu kirjutab Jere Brophy « Õpetaja käsiraamatus » (Brophy, 2010, 69): “Õppimine edeneb kõige ladusamalt, kui areng on pidev, edasi liigutakse väikeste lihtsate sammudega ja kogu protsessi vältel püsib edu.”
Eesti koolis aga ei saa liikuda õppetöös edasi väikeste sammudega, sest ainekava on ülimahukas ning et seda läbida, tuleb kiiret tempot hoida. Kes õpilastest jõuab tempoga sammu pidada, sel veab, kes ei jõua, see jääb lihtsalt maha, oma viga.
Nii jõudis ka minuni õige pea arusaamine, et tegemist oli ainult esimese poolaasta õpikuga. Millised olid valikud?
Valik 1. : mõelda ennekõike laste peale, jätkata sama rahuliku tempoga ja minna konflikti kooli juhtkonnaga.
Valik 2. : mitte hoolida nii väga lastest, suruda neile kõva tempo peale ja hop-hop-hop, homme tunnikontroll, ülehomme kontrolltöö, kes ei oska, « 2 ».
Üritades sellest kooli juhtkonnaga rääkida, sain vastuseks, et nii kaua, kuni ministeeriumi poolt antud ainekavad sellisena püsivad, nii kaua see ka nii ON.
Millegipärast arvatakse Eestis siiani, et mida mahukam on ainekava, seda rohkem lapsed õpivad. Ometi on kuulus pedagoog John Holt tõdenud juba eelmise sajandi 60-ndatel aastatel, et see suisa vastupidi on.
Kuna aga Eesti ainekavad nii täistopitud on, siis ei jäägi õpetajatel muud üle, kui kiires tempos asja kallale asuda (ei ole lihtsalt aega septembris eelmisel aastal läbivõetut korrata! Kuigi see oleks igati loogiline, et pool septembrist, või ka terve september (vastavalt õpilastele siis) läheb eelmisel õppeaastal kordamisele, kinnistamisele ja ettevalmistusele uueks kooliaastaks). Ja muidugi tuleb ka hindeid panna (hindeid ootavad kooli juhtkonnale ja haridusministeeriumile lisaks ka lapsevanemad!), aga kust neid hindeid mujalt võtta, kui tunnikontrollidest ja kontrolltöödest?! Kuigi ka seda on ammu juba räägitud, et hinded tegelikult teadmisi ei näita, paneme me neid siiani vapralt edasi.
Eesti juhtivad riigi- ja haridustegelased armastavad rääkida PISA uuringute suurepärastest tulemustest, seda jällegi teadmiste testimise osas. Hoopis maha vaikitakse aga PISA uuringute need tulemused, mis näitavad õpilaste rahulolu kooliga, ja see on Eestis üks madalamaid võrreldes teiste OECD riikidega. Ehk siis – piltlikult öeldes – teadmisi pekstakse endiselt hammaste kriginal ja piitsaga pähe.
Kaheksanda klassi õpilane kirjutab oma avalikus kirjas suurest üleväsimusest õpilaste seas, mis saab alguse juba septembri esimestel nädalatel: “… õpilased puhkevad koolis nutma ning lahkuvad.” Ma kujutan ette, et oma ahastuses last nähes jooksevad nii mõnedki lapsevanematest jälle kooli ja asuvad õpetaja kallale. Aga õpetaja teeb seda, mis ettenähtud on. Nõiaring kestab edasi.
Ise kordasin oma õpilastele koolis alatihti, et kui keegi neile peaks kunagi kinnitama, et “nii on alati olnud”, siis tuleb koheselt vastu küsida: “Kui nii on alati olnud, siis kas polegi juba aeg muutusteks?”
Nüüd tuleks seesama küsimus esitada Eesti uuele haridusministrile. Õpilaste, õpetajate, lapsevanemate – meie kõigi poolt.
