Kui sellist suhtumist on õhus ja igal sammul, võib mitu korda arvata, kui motiveeritud võib olla vene keelt kõnelev noor selle riigi keelt õppima. Kui ümbritsev õhkkond pole sõbralik, toetav ja eelarvamusteta, vaid vaenu otsiv ja vaenu külvav. Kaks Eestis elavat kogukonda ei soovi teineteisega suhelda ega teineteist kuulata, puudub lugupidamine, kusjuures lugupidamine algab väikestest sammudest. Perekonnast, koolist, aga miks ka mitte siinsetest kommentaatoritest. Mida vähem loobime muda teineteise pihta, seda puhtam on õhk ja ehk soodustame seda, et meie noored ja tulevased põlvkonnad, kelle kodumaa on Eestimaa (ka paljude hallipassiomanike muide!), saavad kenasti eesti keele suhu ning samal ajal ei loobu vene kogukonda kuulumisest.

Olen venekeelne inimene, kes on kasvanud vene-ukraina-aseri segaperekonnas, emakeeleks vene keel, kuigi ema on aser (kes ei hoidnud kinni mitte rahvuslikust uhkusest, vaid praktilistest kaalutlustest, et vene keelt läheb tütrel rohkem vaja, kui aseri keelt)! Olen terve elu elanud Tallinnas, õppinud nii eesti kui ka inglise keelt koolis (omast arust võrdse pingutusena, kuigi õpetamise tasandid erinesid nagu öö ja päev - inglise keele tunnis nõuti palju rohkem. Tagantjärele küsimus Eesti riigi haridusministeeriumile - miks nii?), kuid keskkooli lõpetades ja Tartusse õppima asudes avastasin kurvastusega, et vaevu saan praktilises elus eesti keelega hakkama, rääkimata selles keeles õppimisest.

Olen abielus Eesti mehega, kasvatame kahte imearmsat tütart, kellega me kumbki räägime oma keelt - nii eesti kui ka vene (aitäh minu targale ja avatud meelega abikaasale). Ma armastan oma kodumaad, milleks on ei midagi muud kui Eesti, kuid ma iial ei loobu oma identiteedist - olen venekeelne inimene ja selliseks ma jään. Ma soovin säilitada ja edasi anda tükikest oma venekeelsest kultuuri oma tütardele ning õpetada neile, et me ei tohi kaotada iseendaks olemist. Kuigi ma kardan, et see viimane on see, mida paljud eestlased pahaks panevad – et me jääme ikka venelasteks, isegi kui eesti keele ära õpime.

Ma ise suutsin selle rahvusliku viha suhtes aastatega paksu naha kasvatada, kuid peab tunnistama, et massilist ründamist kommentaarides on päris kurb lugeda. Inimesed, palun mõelge, mida te soovite niisama sõnade loopimisega saavutada! Kui eestlase soov on, et tema kultuurist, keelest, kodumaast lugu peetakse, võikski ta alustada iseenda lugupidavast suhtumisest. Õelutsedes ei paranda me mitte midagi, vaid pigem süvendame probleemi.