USA valimistulemus on Ilvese sõnul esile kutsunud terve rea lugude avaldamise NATO lagunemisest, Venemaa peatsest sissetungist Balti riikidesse ja Euroopa Liidu vastase populismi levikust.

Ilves möönab, et mõned Trumpi kampaania avaldused on eurooplased õiglaselt ärevile ajanud, ning on tõsi, et Euroopa paremäärmuslikud populistid on juubeldanud. Et kollektiivne hirm viib halvatuse ja õpitud abituseni, mille puhul tajutakse, et iga järjekordne šokk on väljaspool Euroopa kontrolli, peaksime me aga Ilvese sõnul kõik maha rahunema. Euroopa juhid peaksid hoiduma liialdustest ja ajakirjanikud klišeedest.

Iga presidendi, USA või mõne muu riigi oma, sisepoliitika on tema oma asi, kuni järgitakse demokraatlikke norme ning Euroopa peaks seetõttu esialgu tundma muret ainult USA välispoliitika üle, eriti mis puudutab Euroopat, kirjutab Ilves.

Ilvese sõnul tõuseb Trumpi kampaaniast esile kaks asja: tema avaldused USA seotuse kohta NATO-ga ning suhete kohta Venemaa ja selle juhi Vladimir Putiniga.

„Esimese kohta me lihtsalt ei tea veel, mida presidendiks valitu tegema hakkab. Kandidaadina ütles Trump, et USA toetus NATO liikmetele sõltuks sellest, kas liitlased on arve maksnud; rünnaku korral liitlase vastu vaataks ta kõigepealt, kas see riik on „täitnud oma kohustuse meie vastu“. Siis, esimeses presidendiväitluses ütles Trump, et ta on „igati NATO poolt“, pärast oma murede loetlemist koorma jagamise kohta,“ kirjutab Ilves.

Samuti näib olevat tark oodata ära Trumpi ametissenimetamised kõrgematele välis- ja julgeolekupoliitika ametikohtadele, enne kui anda hinnang, kas taevas langeb maa peale, märgib Ilves, kelle sõnul on mõned nimed, näiteks endine rahvusliku julgeoleku nõunik Stephen Hadley ja endine kuberner Mitt Romney, tuntud oma tugevate transatlantiliste vaadete poolest ja mõned on töötanud president George W. Bushi administratsioonis, mis polnud just tuntud oma isolatsionismi poolest. Neid mehi ei pruugita siiski ametisse nimetada ja praegu me ei tea, märgib Ilves.

„Mida me aga teame, on see, et selles, mida Trump valimiste eel ütles, on vähe uut. See, et enamik NATO liikmetest ei kuluta riigikaitsele kokku lepitud kaht protsenti SKT-st, on USA pikaajaline mure,“ ütleb Ilves.

Ilvese sõnul ei ole seega probleem Trump, kes lihtsalt andis sõnumi edasi mõnevõrra jõulisemate sõnadega. Tema ametisse astumist oodates peaks Euroopa lõpuks seda sõnumit kuulda võtma, leiab Ilves. Kontinendi jaoks, mis seisab silmitsi agressiivse, revanšistliku Venemaaga ei ole Ilvese sõnul enam sobiv lasta Ühendriikidel kanda suuremat osa Euroopa enda kaitsekuludest, kusjuures on vaid neli riiki – Eesti, Kreeka, Poola ja Ühendkuningriik – mis kokkulepitud kulutuste miinimumi järgivad.

Ilves märgib, et suur hulk tinti on ära kulutatud õuduslugudele Balti riikide saatuse kohta. Ilves küsib aga, miks vaadata Eesti, Läti ja Leedu suunas, kui presidendikandidaat ütleb, et vaatab, kas NATO riigid maksavad oma osa. Nagu mainitud on Eesti üks vähestest, kes seda teeb, ning Läti ja Leedu on selle kohustuseks võtnud 2018. aastal. „Pidev häirekella löömine Balti riikide üle vastuseks Trumpi sõnadele peegeldab rohkem erinevate väljaannete maailmapilti kui öeldu tegelikkust,“ kommenteerib Ilves.

Ilvese sõnul on tõsi, et Trump on esinenud kampaania käigus imetlevate avaldustega Putini aadressil ning rahutuks tegevate kommentaaridega potentsiaalse Krimmi annekteerimise tunnustamise kohta, millest viimane on eriti problemaatiline, sest seab ohtu Teiste maailmasõja järgsed Euroopa julgeoleku alused. Kui Trump tunnustaks Krimmi annekteerimist, oleks see fundamentaalne nihe Euroopa julgeolekusuhetes USA-ga ning sama kehtiks ka tehingupõhisel lähenemisel suhetele Putiniga, kirjutab Ilves.

Enneaegne Trumpi-järgne paanika Venemaa-küsimuses ei aita, teatab Ilves. Senini on Euroopa Liidul õnnestunud säilitada habras ühisrinne Ukraina, Krimmi ja sanktsioonide küsimuses. Mitmed osapooled, näiteks Kreeka ja Itaalia on juba ammu tundnud kiusatust lahku lüüa ja sõlmida Venemaaga kahepoolseid tehinguid. „Tehingupõhine lähenemine Venemaale Ühendriikide poolt õõnestaks tõepoolest Euroopa ühisrinnet, aga seda teeb ka praegune hüsteeriaõhkkond, mis paneb veelgi suurema surve Venemaaga oma tehinguid sõlmima kaldujatele, et nad oleksid esimesed, kes seda teevad,“ kirjutab Ilves, kelle sõnul võivad paanikatekitajad Putini eesmärgile – suhteliselt ühtne ja seega suhteliselt tugev Euroopa lagundada – kaasa aidata veel enne, kui Trump paljastab oma lõplikud kavatsused.

Kahjuks on ainus produktiivne asi, mida Euroopa võiks järgmisi sündmusi oodates teha, see, mis näib kõige kättesaamatuna: liikuda edasi suurema kontinentaalse ühtsuse poole, kirjutab Ilves. Suurem ühtsus nõuaks Ilvese sõnul head hulka poliitilist julgust, eriti populismilainega silmitsi seistes, mis võib kukutada praegused juhtkonnad mitmetes riikides. Liikmesriigid peaksid sellistes küsimustes nagu Kreeka võlg, Itaalia kulutused ja rändekriis kaevikutest välja tulema, märgib Ilves. See nõuaks täiskasvanulikumat lähenemist Brexitile, mitte karistada püüdvat, vaid Euroopa tugevust säilitada püüdvat.

„Lühidalt: Euroopa peab ootama. Aga ta peab ootama nii produktiivselt kui võimalik, ehitades üles võimet end kaitsta – mida ta oleks pidanud tegema kogu aeg – ning püüdlema tugevuse poole ühtsuses – mis oleks pidanud olema eesmärk kogu aeg. See on viis valmistumiseks nii hästi, kui me suudame, tulevikuga silmitsi seismiseks,“ kirjutab Ilves.