Eks tegelikult pole see ammu mingi saladus, lihtsalt kerge on pea liiva alla peita ja halbu uudiseid ignoreerida. Nii kaua, kuni need oma kodu ust jalaga lahti ei löö. Ilmselt oleme nüüd nii kaugele jõudnud, et valusa tõe väljaütlemine ei olegi enam poliitiline enesetapp.

Juba praegu teame, et tavalisest normaalsest tööd tegevast kodanikust võib päeva pealt saada valikute hammasrataste vahele jäänud sihtgrupp. Viitan siinkohal viimaste päevade dementsustemaatikale. Abivajajad on kõige räigemal moel lükatud vildakat perekonnaseadust aluseks võttes oma lähedaste õlgadele. Ilma abita, ilma rahalise toeta, ilma tõsiseltvõetava panuseta riigi poolt.

Samal ajal on riigil ootus, et 24 tundi ööpäevas endale või teistele ohtlikku lähedast põetav kodanik oleks aktiivne ka tööturul, maksaks makse ja toodaks tulevasi pensionimaksjaid ehk saaks vähemalt 3 last. Kuidas peaks see olema võimalik? Magamata, ülekoormatuna, terviseprobleemidega maadeldes, rahapuuduses? Kas keegi on uurinud, missugune mõju on niisugusel elukorraldusel pere lastele? Kas riiki üldse huvitab? Vehime aga niisama lastekaitseseadusega ja jahvatame erivajaduste märkamisest ja toetamisest. Aga palun, siin ongi erivajadus. Kus on toetus?

Saame aru. Raha pole. Ei ole omastehoolduse toetuseks, ei ole pensioniteks. Kas ühe tõsiseltvõetava valikuna võiks tulevikus kõne alla tulla eutanaasia? Ilmselt on see teema praegu arutamiseks valmis vaid pimedas ja teki all. Vaevalt julgeb ükski 21. sajandi euroopalikult humanistlikke väärtusi kandva (nii me ju armastame endast mõelda) riigi poliitik avalikult välja öelda, et halastussurm peaks olema väärika kodaniku üheks võimalikuks valikuks, ning hakata kujundama ka vastavat seadusandlust.

Noh, poliitikud, kes julgeb!? Või teeme ka edaspidi head nägu edasi ja väidame poliitilise profiidi nimel, et näljasurm on humaansem kui abistatud enesetapp.