Kuus aastat järjest ei õnnestunud Donald Trumpil pääseda Forbesi 400 rikkaima inimese pingeritta Ameerikas. Andmed olid piiratud, sest leidus ka inimesi, kes soovisid oma varanduse suuruse enda teada jätta, seega polnud too pingerida täiuslik ülevaade Ameerika rikkaimate kohta. Ent ükski teine allikas polnud sama kaua isikliku varanduse üle arvet pidanud, seetõttu oodati nimekirja avaldamist alati innuga ning seda kajastati kogu maailma ajakirjanduses. Mõnede jaoks neist 400-st oli selle ilmumine nagu iga-aastane kinnitusriitus. Sellega tõestati teistele rikkuritele ja kogu maailmale oma positsiooni tõsiseltvõetavust. mis selgitab ka, miks Donald Trumpil sai kombeks ajakirja toimetajatega ühendust võtta ning nõuda, et temagi peaks sinna kuuluma, kui tema nime pingereas polnud, või teatada, et ta varandus on seal märgitust suurem.

Trumpi eksiil lõppes 1996. aastal, kui Forbes hindas tema vara suuruseks 450 miljonit dollarit, paigutades ta 373. kohale. Sellest hoolimata helistas ta toimetajatele ja kaebas, et tegelikult on ta varandus märksa suurem: "Mul on nii palju ainuüksi väärtpaberite all kinni." Järgmisel aastal naasis ta miljardäride klubisse – 1,4 miljardit – ning jõudis juba peaaegu esimese 100 hulka. Ent ta polnud ikka rahul: "Tegelik number on 3,7 miljardit."

Samamoodi jätkus see järgmistelgi aastatel. Ta kinnitas 1999. aastal, et Forbesi pakutud 1,6 miljardit on tegelikust ligi 3 miljardi võrra väiksem. "Donald meeldib meile," teatasid Forbesi toimetajad. "Ta helistab meile tagasi. Ta maksab tavaliselt meie lõunasöögi eest. Ta võtab vaevaks isegi täpse numbri öelda (4,5 miljardit). Aga kõigist oma pingutustest hoolimata ei suuda me sellele kinnitust leida."

/.../

Olles hea välimusega ja võitnud rikka mehena pressi ja avalikkuse tähelepanu, ei kavatsenud Donald Trump sellest loobuda. Hea välimuse nimel võitles ta keskeas kogunema hakanud lisakilode vastu, kandis kalleid ülikondi ning pühendas palju aega juuste eest hoolitsemisele. "Halvim, mis ühe mehega juhtuda võib, on kiilaks jäämine," ütles ta kord kasiinojuhile Mark Estessile. "Ära lase sel kunagi juhtuda.“ Oma sõnade kinnituseks andis Trump Estessile tuubi kreemi, mis pidi väidetavalt peatama juuste väljakukkumist. Too kreem oli vaid osa Trumpi võitlusest kiilanemise vastu. Oma raamatus "Lost Tycoon" ("Kadunud magnaat") kirjeldab Harry Hurt kirurgilist protseduuri, millega Trumpi lagipealt kaotati kiilanev laik.

Trump eitas seda operatsiooni, kuid 1990. aasta paiku said ta juuksed pressis sagedaste spekulatsioonide teemaks. Kunagine pruun juuksekiiver oli nüüd muutunud ekstravagantseks punaste ja kuldsete kiharate seguks, kusjuures mõned neist näisid kolivat pea ühelt küljelt teisele, mõned aga eest taha. Kõik see sundis ajakirja Time konsulteerima stilistiga, mille tulemusel ilmus diagramm, mis andis tehtust ülevaate. Pealkirja "Donald Trumpi juuste saladus" kandev graafiline joonis näitas, et kui tema juuk- sed tagant pikaks kasvatada, saab neid üle pea kammida ning siis ülespoole koolutada ja juukselakiga fikseerida. Pildiallkiri hoiatas: "Seda ei tasu segi ajada traditsioonilise küljelt ülekammimisega", ning näiteks toodi ka joonisfilmikangelase Vilma ränirahnu ja vestlussaate juhi Conan O’brieni dramaatiline soengustiil, kelle taltsutamatud punased juuksetukad meenutasid rannale tormavat lainet.

Trump ei lasknud end soengu kommenteerimisest häirida. Mõnikord pakkus ta intervjueerijale võimalust oma juukseid uurida, et too saaks veenduda nende ehtsuses. Meedia huvi Trumpi juuste vastu ei piirdunud küll vaid küsimusega, kas need on ehtsad. Pigem peeti seda soengut tema erakordse edevuse tõendiks. Tema jaoks oli kiilaks jäämine suurem häbi kui selle kummalise moodustise kandmine lagipeal. Aja jooksul kujunesid juuksed tema puhul selliseks kaubamärgiks, et halloween’i ajal müüdi kostüümipoodides Trumpi parukaid.

Mehena, kes ihaldas tähelepanu, ei suutnud Trump oma soengustiili muuta, sest tema juuksed püüdsid tähelepanu ning üleüldse oli ta valmis tegema ükskõik mida, et teda märgataks. Ta läks 1999. aastal nõnda kaugele, et loobus vabariiklaste partei liikmelisusest ning hakkas flirtima Ameerika Ühendriikide reformiparteiga, mis valmistus esitama oma kandidaati 2000. aasta presidendivalimisteks. Kui Trump poliitikamängu sisenes, pöördus ta kunagise räpase trikitaja roger Stone’i poole, et too hakkaks juhatama nõndanimetatud "maad kuulavat komiteed". Sedasorti organisatsioonid võimaldasid igaühel, kes plaanis kandidaadiks saada, hakata sellena käituma ning jahtima pressi ja avalikkuse tähelepanu, pühendumata siiski veel protsessile, mis võidetakse või kaotatakse vastavalt tegelike häälte arvule. Too maakuulamistegevus meenutas soojendusviskeid enne päris mängu. Publik võis hurraatada, kui pall läbi korvivõrgu sopsas, kuid kõik see ei tähendanud midagi, kuni kohtunik pole avavilet andnud.

Võis öelda, et reformipartei kandideerimisprotsess meenutas pigem etendust, mille käigus said oma pahameelt avaldada need, kes uskusid pigem lihtsalt uskumise pärast kui tegelikele faktidele tuginedes, et Bill Clinton sai presidendiks seetõttu, et tema vabariiklastest konkurendid polnud piisavalt konservatiivsed. Reformipartei, mille kandidaat ärimees Ross Perot kukkus läbi nii 1992. kui 1996. aasta kampaaniaga, oli nii tilluke ja kehvasti organiseeritud, et neil puudus üleriiklike valimiste võitmiseks vähimgi võimalus. Perot’ tulemustest piisas siiski, et partei saaks 2000. aasta kampaaniaks riigi käest 12 miljonit valimistoetust. Konsultantide jaoks oli see paras peibutis, sest nemad teenivad ikka veidi raha, viies läbi küsitlusi, luues strateegiaid ning leiutades kampaaniareklaame. Kuid ükski sõltumatu poliitikaekspert ei ennustanud parteile 2000. aasta presidendivalimistel rohkemat kui veekandja rolli.

Partei sisuliselt ainus tõsine saavutus oli endise profimaadleja Jesse "Keha" Ventura võidule aitamine 1998. aasta minnesota osariigi kubernerivalimistel. ent Ventura saavutas valimisvõidu pigem tänu oma tuntusele kui sidemetele reformiparteiga, mis sai alla joonitud seeläbi, et ta lahkus parteist esimesel ametiaastal. Mõned reformipartei liikmed lootsid ta küll tagasi meelitada, aga kui lähenesid 2000. aasta valimised, keeldus "Keha" partei presidendikandidaadi rollist. Tema otsus avas tee teistele, sealhulgas kauaaegsele vabariiklaste partei aktivistile Patrick Buchananile, kes väitis, et tema taga seisab "talupoegade armee". Sarnaselt Roger Stone’ile oli ka Buchanan äärmuslike vaadetega veteran Nixoni administratsioonist. Plahvatusohtlike märkuste tõttu holokausti kohta ristis juudi laimuvastane liiga ta parandamatuks vihaõhutajaks.

Buchanan, kes oli kaks korda ebaõnnestunult pürginud vabariiklaste kandidaadiks, rõhus reformipartei kandidaadiks saamisel põhimõtetele, väites end esindavat tõelist konservatismi, mille vabariiklased on hüljanud. Abordivastane ja isolatsionistliku välispoliitika pooldaja Buchanan soovis, et tema ideed ära kuulataks, ning mõned neist läksid kokku Perot’ mõtetega, mida too oli esitanud reformipartei varasema liidrina. Buchanan leidiski oma kampaaniaga soovitud tähelepanu, kuna hääletajad käisid tema kõnesid kuulamas, reporterid kirjutasid tema vaadete kohta artikleid ning teleprodutsendid kutsusid teda sellistesse üleriigilistesse saadetesse nagu "Meet the press", "Face the Nation" ja "Fox News Sunday".

Trump sai samasuguse tähelepanu osaliseks, kui ta 1999. aasta sügisel parteiga liitus ning teatas, et kavatseb tõusta reformipartei presidendikandidaadiks. Tema vaated olid küll vähem lihvitud ja mitte sama üksikasjalikud kui Buchananil, kellel oli poliitikas aastakümnetepikkune kogemus. Trump väljendas ka selliseid mõtteid, mis läksid hästi kokku peavoolu vaadetega, kuid pani reformipartei pooldajad vanduma. Näiteks ütles Trump, et vabariiklased on "kaldunud liiga kaugele äärmusparempoolsuse poole" ning tema ei piirduks vaid "raudkindlalt parempoolsete hullude häälte" kogumisega, vaid suudaks jõuda ka keskmiste ameeriklasteni. Aga kuna reformipartei tuumik oli "raudkindlalt parempoolne", poleks Trump saanud partei presidendikandidaadiks vasakule kaldudes. Ent iga avaliku ülesastumisega jõudis ta nähtavamale kohale ning publik võis nautida mitmesuguseid hämmastavaid mõtteavaldusi:

Buchanani kohta: "Ta on Hitleri-armastaja, arvatavasti ka antisemiit. Talle ei meeldi mustad, talle ei meeldi geid."

Kuuba kohta: "Fidel Castro on tapja ja teda tuleb ka sellisena kohelda."

Ideaalse asepresidendikandidaadi kohta: "Oprah Winfrey on suurepärane ja imeline naine, kuna ta on populaarne."

Kandidaatide kohta, kes tunnevad uhkust oma tagasihoidliku päritolu üle: "Nad on luuserid. Kes kurat küll tahaks seesuguseid endale presidendiks?"

Tema poliitiline platvorm kujutas endast sulamit vasakpoolsetest ideedest, sealhulgas suur ühekordne maks rikastele, et vähendada riigieelarve puudujääki, geisõdurite relvajõududesse kaasamise poliitika ning universaalne tööandjapõhine tervisekindlustus koos toetustega vaestele.

Trumpi kampaania kajastamine meedias keskendus pigem ideele temast kui kandidaadist, mitte tema väljakäidud ideedele. Roger Stone, keda tsiteeriti Trumpi kampaaniamänedžerina, tegi kõvasti kära selle ümber, et Trumpil on andmebaas 6,5 miljoni nime ja aadressiga tänu tema kasiino- ja hotelliärile. Stone oli rahul ka sellega, et hääletajate eelistuste uurimisel oli Trump George W. Bushi järel teisel kohal.

Seda uurimust tsiteeris ka Trump tõendina, et tal on palju toetajaid, nii et tal tasub luua nõuandev kampaaniakomitee. Ta ei avalikustanud oma nõuandjate nimesid, ning ka uuring, mille viis läbi äärmiselt mittelugupeetud tabloid National Enquirer, küsitles vaid 100 inimest riigis, mille elanikkond koosnes 280 miljonist. Sellest hoolimata ütles Trump, et ta usub suurde avalikku toetusse. Ta märkis, et tal on teiste kandidaatide ees kaks suurt eelist: esiteks on ta väga tuntud ja teiseks väga rikas, seega saab ta oma kampaania eest ise maksta ning loobuda neist pingutustest ja kohustustest, mis annetuste kogumisega kaasas käivad.

Forbes hindas 2000. aastal Trumpi varanduse suuruseks 1,7 miljardit, mis tegi ta rikkuselt 167. inimeseks Ameerikas. Ajakiri selgitas ühtlasi, et Trump ise hindab selle suuruseks "üle 5 miljardi", kuid "tagasi maa peale tulles" on ta varandus "märksa väiksem". Trumpi arusaam oma poliitilisest kapitalist oli samamoodi ülepaisutatud. Kuigi ta väitis, et tal on laia valijaskonna toetus, leidis Quinnipaci ülikooli uuring, et newyorklaste ehk teda kõige paremini tundvate inimeste hulgast leidis umbes üheksa kümnest, et ei hääletaks tema poolt.

/.../

Pole ime, et üheks tuntuimaks tõsielusarjade täheks sai üks kõige kummalisemaid tõsielukaraktereid kogu riigis, nimelt mees, kelle nägu oli kosmeetiliselt ja juuksed sünteetiliselt üles vuntsitud ning kes oli valmis ütlema ja tegema ükskõik mida, et tähelepanu võita. Julgelt äärmustes- se kalduv, mõistis ta, et meediaajastul ei leidu tõelised proovikivid mitte metsikul tühermaal, vaid meediamaastikul. Tolle metsiku maa ainsaks piiriks on sündsustunne, kuid isegi see piir pole kindlalt paigas. Iga päevaga nihutasid inimesed seda piiri, mille moodustasid üldtunnustatud käsitlused au, headuse ja vääritu käitumise olemuse kohta, aina kaugemale ja kaugemale. mõnikord mindi piirist üle, kuid needki tagasilöögid olid reeglina ajutised ning viimaks liikus piir veel veidi edasi. Koomiku George Carlini "seitse räpast sõna", mis olid juba ammu avalikus eetris keelatud, kaotasid oma jõu, kuna neid kasutati nõnda sageli. Ahnus sai heaks asjaks.

Donald Trumpi, tolle ühiskondliku arvamuse rajaleidja näol kohtas avalikkus (ehk tema kliendid) meest, kes kiirgas Tony Robbinsi sõnade kohaselt eneseusaldust "hoopis uuel tasemel". Trump oli valmis ütlema või tegema sisuliselt ükskõik mida, rahuldamaks oma tähelepanuiha. Kuid lisaks oli tal kuues meel, mis ei lasknud tal liiga kaugele minna. Seda annet oli ta kahtlemata lihvinud siis, kui pani proovile isa, õpetajate, militaarakadeemia järelevaatajate ning kõigi teiste autoriteetide kehtestatud reegleid, millega ta oma elus kokku puutus.

Seesama presidendivalimiste maakuulamiskomisjon oli heaks näiteks selle kohta. Avalikkuse tähelepanu püüdmiseks loodud vahendina mõjus see riikliku poliitika mõnitamisena. Aga kuna Trump kindlasti teadis, et enamik ameeriklastest peab poliitikat lootusetult korrumpeerunuks, oli mõnitamine vahest isegi õigustatud. Sidudes end reformiparteiga, muutis Trump end kõrvalosatäitjaks, sest tegelik võistlus käis vabariiklaste ja demokraatide vahel. Vestlussaatejuhid ning poliitikareporterid, kes pühendasid Trumpile tähelepanu, lõikasid kasu tema tabavatest ütlustest, kommentaaridest ning staaristaatusest. Ka nemad olid meelelahutajad ning vajasid Trumpi pakutavat materjali.

Kaks nädalat pärast seda, kui Trump teatas tolle kampaania lõppemisest, mida ta kunagi ei alustanudki, võttis ta vastu telefonikõne asepresidendilt Al Gore’ilt, kes läks üldvalimiste lõppvoorus George W. Bushi vastu. Gore soovis Trumpi toetust ning miljardär lubas asja kaaluda. Lõpuks ta siiski ei andnud seda ning kui valimistehooaeg liikus sügisese hääletuse poole, kadus ka Trump riiklikult poliitikamaastikult. Siiski oli ta saavutanud olulise eesmärgi, muutudes oluliseks arvamusliidriks valimiste teemal, ehkki ta ametlikult ei kandideerinud.

Eksklusiivsetel intervjuudel ja põhjalikul uurimistööl põhinevas teoses jutustab Pulitzeri võitjast ajakirjanik Michael D’Antonio kogu Trumpi loo alates tema aastatest ärimehena kuni presidendikampaaniani, mis osutus ootamatult edukaks. Ta annab ülevaate tõusudest ja langustest, skandaalidest ja triumfidest ning pidevast kuulsuse- ja rahajahist, mis on teinud Trumpist selle, kes ta täna on. D’Antonio uurib ka Trumpi perekonnavaranduse allikaid, tema püüdu poliitikast kasu lõigata ning oskust muuta meediakajastust võimuks.

"Tõde Trumpist" on esmalt avaldatud 2015. aastal ja nüüd uuendatud, et kajastada Trumpi tõusu poliitikataevasse. See on halastamatu ja silmi avav ülevaade kogu maailmale enim kõneainet pakkuva mehe elust ja karjäärist.