Tootmispõhistes riikides Jaapan, USA, Korea, Soome, Rootsi on olemas kõrgtehnoloogiline tootmine, kus tehakse ka tootearendust. Tehaste tootearenduse baasil, kus tootearendajaid võib olla 1-1000, toimib ka ülikoolilaborite TA, millele TA ülesanded tulevad näiteks 1000 tootearendajaga tehase tootearenduse osakonnast ja on seega väga kõrge tasemega probleemid.

Tehase poolt teemastatud uurimisprobleemiga varustatud ülikoolilabor on samas varustatud ka tehase poolt rahaga. Kuna maketeerimise ja katsetamise võimalused on tehase tootearenduse laboris, siis ei pea ülikoolilabor dubleerima tehase võimalusi, vaid saab tegeleda akadeemilisema küljega.

Olukord on erinev madaltehnoloogilise tootmisega teadmistepõhisel maal, kus puudub vajadus tootearenduse järele, sest see tehakse välismaa ematehases.

Tehase tootearenduseta riikides ei saa teadusprobleem tulla omamaisest tootearendusest ja ülikoolilabori teadusprobleemil polegi võimalust mujal tekkida, kui teadlase uitmõttest.

Kuna puuduvad tehaste tootearenduse osakonnad oma seadmete ja disainitarkvaraga, siis ei jäägi muud üle, kui seda uitmõtet arendada ülikoolilaboris arendustööna. Kuna ülikoolilaboris tekkinud idee pole tulnud ettevõtte tootearenduse osakonnast, siis on olematu tõenäosus, et kohalikud ettevõtte tunnevad selle idee vastu huvi.

Teadmistepõhises ühiskonnas tehakse tehase tootearendusest sõltumatut paralleelset teadust, paralleelselt muretsetud kallite vahenditega, mis on koormav kulu ühiskonnale. Tootmissisendita teadus on ka reeglina tootmisväljundita.

Kui suur osa riigis tehtavast tehnikateadusest peaks olema tootmissisendiga ja seega ka tootmisväljundiga? Suur osa teadusest n-ö lototeadus ehk fundamentaalne teadusuurimus, mille probleem ei tule omamaise tehase tootearendusest tekib vaid akadeemilises vabaduses ja ei leia seega reeglina rakendust toodetes, et ekspordiga suurendada riigi jõukust ja samas ka riigi teadusraha. Mõistlik proportsioon teemastamata ja teemastatud teaduse rahastuse vahel on 15%/85%. Eestis on see proportsioon 0%/100%.