Vaheri meelest on suunatule mittenäitamine hullemgi kui kiiruseületamine. "Mõnikord, kui näen, et keegi elab autoga mul seljas, siis tean, et lükkan suunatule sisse juba kümme sekundit varem, ehkki reegel ütleb, et peab olema kolm sekundit. Aga ma ei taha, et keegi mulle otsa sõidaks," räägib Vaher.

Tema meelest oleks liiklus palju sujuvam, kui kõik annaksid korrektselt märku enda kavatsustest. "Iga päev on liikluses keegi, kes suunda ei näita – see ei ole mitte politsei pärast, vaid et kaasliiklejatel oleks lihtsam elu ja vähem avariisid," ütleb Vaher.

Akrobaat peab sihiteadlikuks kuriteoks ka suitsukoni aknast välja viskamist. "Hoia oma suitsukonisid autos mingisuguses metallkarbis, aga ära loobi neid aknast välja, ära reosta loodust!" pahandab ta, sest see häirib kaasliiklejaid.

Vaher tahaks ka jalakäijatele ja jalgratturitele panna südameasjaks liiklusreeglite tundma õppimise. "Neilegi peaks liiklemistunnistuse välja andma, sest tundub, et paljud ei tea ülekäiguraja kohta kehtivaid reegleid," räägib Vaher. Ta selgitab, et vanasti pidid jalgratturid ülekäigurajal tulema ratta seljast maha ja seda käe kõrval lükkama.

"Nüüd on reeglid muutunud ja tohib üle ülekäiguraja jalgrattaga sõita, aga see ei anna ratturile eesõigust, kuid tundub, et väga suur hulk rattureid ja ka autojuhte seda ei tea, mistõttu tekib rohkelt asjatuid pidurdamisi ja liiklusohtlikke olukordi," arutleb mees. Vaheri meelest peaksid kõik teadma täpselt oma õigusi ja kohustusi.

Lisaks ei meeldi talle jalakäijad, kes ülekäigurajal ninapidi oma telefonis aega veedavad või kõrvaklapid peas unistavad. "Kui mina jalakäijana liigun, püüan autojuhile märku anda, et olen teda märganud. Autojuhi ja ülekäigurajal oleva inimese vahel peaks olema suhtlemine, et ollakse teineteist märgatud," arvab Vaher.