Kindlasti tuleb töötajaid toetada nii korteri leidmisel (väljast tulnud ei pruugi teada, mis on mõistlik hind vms, kelle poole pöörduda jne), paberiajamisel PPA-ga (parem on nendega kaasa minna PPA kontorisse, lisaks ka kirja teel tulevad teated on eesti keeles, mida need inimesed ei oska), maksuresidendiks registreerimisel (mida kus täita) kui ka perearsti leidmisel jms.

Meie riigiametnikud ei oska lahkelt ja toetavalt suhelda. Parimal juhul ollakse napisõnalised ja asjalikud (mida keskmine oluliselt rohkem suhtlust saama harjunud välismaalane tõlgendab kui väga järsku ja karmi suhtlemist ning hakkab kartma), halvemal juhul ollakse käsutavad ja mitte-abivalmid. Inglise keel on reeglina väga keskpärane või algeline.

Tõsiselt keeruliseks läheb, kui töötaja tahab tulla perega või on kolmandatest riikidest. Kõige suurem mure on inglisekeelsed koolikohad. Ainult 2-3ks aastaks Eestisse tulev pere ei hakka panema last eestikeelsesse kooli. Inglisekeelset õpet pakkuvad koolid on kas väga kõrgete tasudega (millele lisandub erisoodustusmaks, kui tööandja selle kinni maksab) või siis nendesse koolidesse on võimatu pääseda (näiteks Inglise Kolledž).

Päris keeruline võib olla ka näiteks EMOsse pöördumisel. Olen ise olnud eelmisel aastal palju haiglas ja EMO-s. Välismaalased ekslevad haiglas mööda lõputuid koridore ja üritavad leida kedagi, kes neid EMOsse juhataks. Kõik sildid on ju eesti keeles.

Et välismaalased end siin turvaliselt ja mugavalt tunneks, nõuab see tööandja poolt päris suurt tuge ja pingutust.