Skeptikud hakkasid selle idee peale kohe kindlasti mõtlema, et autofirma loomine on kallis, selline ettevõtmine on üks suur loterii ning Eestil pole selleks piisavalt ressursse. Aga mis te ütlete selle peale, et maailmatasemel autotööstus on olemas Horvaatias ja Liechtensteinis? Ja nende firmade loomiseks polnud vaja miljardeid dollareid, vaid grupp huvilisi tuli kokku ja nad otsustasid, et võiks midagi erakordset koos ära teha.

Nii näiteks tekkis Rimac Automobili Horvaatiasse, kus äsja ülikooli lõpetanud noored tulid kokku ja viisid täide enda eluunistuse – töötasid välja elektril töötava superauto, millel võimsust 1000 hobujõudu. Noored on enda unistuse nimel näinud kõvasti vaeva ning tänu suurele tööle on nende loodud auto kogunud tuntust terves maailmas.

Teine ettevõte, mis on samuti alustanud tagasihoidlikult, kuid jõudnud suure tuntuseni, on Liechtensteini autotootja Nanoflowcell. Auto eripäraks on see, et sõiduks vajalikku elektrit toodab auto soolveest, mis on täiesti uudne lähenemine tänapäeva automaailmas.

Nende kahe näite põhjal saab järeldada, et alustamiseks pole vaja suuri ressursse, vaid kõige tähtsam on astuda esimene samm.

Mäletan seda, kuidas Eesti otsis oma Nokiat. Mõeldi kõiksugu projektide peale – turismitalud, taastuvenergia projektid, erinevad ettevõtted jne. Kuid see Nokia on endiselt leidmata.

Teine koht, kus Eesti võiks särada, on nutitelefonide turg. Soome on välja töötanud enda nutitelefone, Venemaa, isegi Läti. Kuid tehnoloogiliseks imeriigiks ristitud Eestil see puudub.