Kuid kui lugeda Eesti ajakirjandust, siis on ka meil siin Eestis omad äärmuslased - nimelt EKRE. EKRE esindab täiesti demokraatlikku maailmavaadet - rahvuslikku konservatismi. Samamoodi on üldiselt aktsepteeritavad demokraatlikud maailmavaated ka liberalism, sotsialism ja isegi kommunism. Kommunistid on isegi Europarlamendis esindatud ja neid pole kusagil kuritegelikeks kuulutatud. Vaatamata sellele, et kommunistid on tapnud kordades rohkem inimesi kui natsionaalsotsialismid, mis teadupärast on täielikult põlu all ja keelustatud.

Mille järgi siis hinnata kellegi või millegi äärmuslikkust? Kindlasti oleneb see hindajast endast. Sotsile on rahvuslased-konservatiivid äärmuslased, kuid samamoodi võivad rahvuslasele olla äärmuslased ka sotsid. On ju sotsialism esindatud nii stalinlikus kui ka hitlerlikus ideoloogias. Kui tahta, võiks ka sotside juurest tõmmata otsesed sidemed kuritegelike ideoloogiateni välja, ja seda vähemalt sama põhjendatult, kui seda püütakse rahvuslaste puhul teha.

Niisiis äärmuslased on need, kes tapavad või kutsuvad teisi üles sama tegema. Kuid ideoloogilises plaanis kellegi äärmuslaseks tembeldamine on pigem demagoogiline ja propagandistlik võte. Niikaua, kui püsitakse demokraatlikul vundamendil, võib sinna igaüks ehitada just endale sobivat "ideoloogiahoonet". Keegi, isegi mitte täna võimul olijad ei saa teistele dikteerida, millist hoonet sinna ehitada. Kui seda tehakse, siis ollakse ise minetanud demokraatia põhiprintsiibid.

Niikaua, kui demoniseeritakse erinevate maailmavaadete omajaid, eiratakse sõna- ja mõttevabadust, õhutatakse üksteise halvustamist ja vihkamist. See on normaalne, et inimestel on erinevad maailmavaated. Selle eest kellegi halvustamine on ise juba kuritegu. Vaielda võib erinevate otsuste ja seisukohtade õigsuse ja mõttekuse teemal, mitte laiemas maailmavaatelises küsimuses. See on igaühe enda otsustada. Kuid kui maailmavaatelisest seisukohast hakatakse üldsusele dikteerima erinevaid seisukohti ja väärtusi - see on õige koht asjakohasteks vaidlusteks.

Teisitimõtlejate sildistamine ja halvustamine on paljudele tuttav totalitaristlikust nõukogude riigist. Kas me tahame sama teed minna? Poliitikutel ja ajakirjanikel on lisaks õigusele kujundada avalikku arvamust ka kohustus vastutada oma käitumise eest. Kiusatus on kindlasti tasalülitamaks kõiki teisitimõtlejaid ja vaid enda seisukohti kui ainuõigeid ja ainuvõimalikke kõigile peale suruda. Kuid see ei ole demokraatlik! Kõigil on mõtte- ja sõnavabaduse vabadus, kuni seda ei kasutata millegi kriminaalse tegemiseks. Kainet mõistust!