Nii Euroopas kui ka Eestis on käsil suured identiteediotsingud. Ent vaatame tulevikku. Milline on siis Eesti riigi realistlik perspektiiv? Või veel üldisemalt võttes - mis on selle territooriumi, pisut enam kui 45 000 km suuruse maalapi, perspektiiv? Teatavasti on riike ja rahvaid läbi ajaloo tulnud ja läinud. Kas oleme nüüd jälle millegi uue tunnistajaks?

Maailmas toimuvad suured globaalsed protsessid, mille vastu vähemasti enam ei saa. Üheks on kliima soojenemine, mis sunnib tulevikus üha rohkem rahvaid liikuma, eriti troopilistes ja lähistroopilistes piirkondades. Mõistagi puudutab see Aafrikat ja Lähis-Ida, ehk Euroopa naabreid. Teiseks Euroopa rahvastik vananeb, samal ajal kui Aafrikas ja Aasias suureneb. Mis tähendab, et surve Euroopasse liikumiseks aina kasvab.

Võib öelda, et praegune pagulaskriis on pelgalt järjekordse uue suure rahvasterände alguspunktiks. Toimub n-ö looduslik tasakaalustumine, kus üha kasvav tulvavesi hakkab varem või hiljem tammi murendama või tammist üle ajama. Võib ju proovida veel võimsamat tammi ehitada, aga pigem lõpeb see pärastpoole veel suurema pauguga kui alguses.

Seesama kehtib ka Eesti olukorra kohta. Eestlaste endi hulk on järjepidevalt kahanenud, nii vähese sündivuse kui väljarände tõttu. Võime vaadata kaugemasse tulevikku. Palju võib eestlaseid elada näiteks 100 aasta pärast? 200 aasta? Ehk mõned-sajad tuhanded? See tähendaks aga seda, et selleks ajaks oleksid eestlased siinsel territooriumil juba vähemusrahvus. Loodus tühja kohta ei salli ja keegi tuleb asemele. See ei tähenda, et mõni teine rahvas oleks enamusrahvus - võib juhtuda ka nii, et siin elab paljude rahvaste segu. Ning rahvuse mõiste on selleks ajaks hägustunud või vähemalt teisenenud.

Mis puudutab väljarännet, siis tuleb tõdeda, et avatud piiride tingimustes, kus enamik Euroopa Liidu liikmesriike on jõukamad kui Eesti, leidub alati inimesi, kes liiguvad n-ö parematele jahimaadele. "Parematele jahimaadele" liikumine on samuti täiesti loomulik üleüldine nähtus, mida viljelevad ka paljukirutud aafriklased ja lähisidalased. Enamik inimesi niisama lihtsalt oma kodu muidugi ei jäta, kui nad pole just meeleheitele aetud. Ka see kehtib kõigi rahvaste kohta. Ent meeleheide on teatud maailma piirkondades praegu juba üsnagi suur.

Pannes kogu pildi kokku, on minu arust ilmselge, et mingisugusest rahvusriigi ideaalist pole mõtet eriti unistada. See oleks võimalik vaid põhjakorealikult väga isoleeritud riigina, tuues ohvriks majandusliku olukorra ning inimeste heaolu ja vabaduse. Globaalsed protsessid ning ajaloo loomulik kulg viivad meid aga niinimetatud multikultiriigi poole. Sajandite pärast on "multikultuursus" siinsel Eesti territooriumil juba fakt - ükskõik, kelle käes siis siin ka parajasti võim on. Küsimus pole selles, kas see inimestele (eestlastele) meeldib või mitte, vaid küsimus on selles, kuidas sellega kõige paremini kohaneda.