Taavi Rõivas: Neli sihti Eestile
Head erakonnakaaslased
On suur rõõm Teid siin suvises Kõue mõisas tervitada. Meil on seljataga väga töine ja tulemuslik aasta ning käes on aeg teha kokkuvõtteid ning seada sihte tulevikuks.
Aasta ja kolm kuud tagasi andsid Eesti inimesed meile tugeva mandaadi luua valitsus, mis viib Eesti lähemale Uuele Põhjamaale – riigile, mis on hästi kaitstud, jõukas ning uuele avatud. Riigile, kus rahvuslus tähendab armastust oma maa vastu, mitte viha kõige võõra vastu. Riigile, kus meie lastel on hea elada.
Vaatamata sellele, et rahulolematus oma erakonna valimistulemustega tekitas mõlemas koalitsioonipartneris arvestatavaid sisepingeid ning muutis valitsusliidu loomise tavapärasest raskemaks, oleme koos saavutanud märksa enam, kui aasta tagasi oodati või arvati. Eesti ajaloos on tegelikult väga vähe valitsusi, kes oma esimese tööaastaga oleks teinud sama palju või rohkem.
Valitsust on kritiseeritud liiga kaasava ja liiga demokraatliku juhtimisstiili pärast. Aga just tänu sellele, et oleme koalitsioonipartneritega ühiselt tunde ja päevi debateerinud, oleme suutnud kokku leppida ja otsuseks vormida nii mõnegi asja, mis on paarkümmend aastat tegemata. Asjad, mis rusikaga vastu lauda rapsides ei õnnestunud. Tänan nii meie ministreid ja riigikogu liikmeid kui loomulikult ka koalitsioonipartnereid selle eest, et Eesti saab tugevad omavalitsused ja kvaliteetsed avalikud teenused; et ehitame välja idapiiri, mis on moodsaim Euroopa Liidus; et Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamine on taasiseseisvunud Eesti suurim teedeinvesteering; et Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia saab endale kakskümmend aastat oodatud kontserdisaali.
Tegelikult on kõiki neid asju oodatud ja planeeritud kakskümmend aastat. Ja nüüd saavad nad tehtud. Kaasava otsustusprotsessi tulemuslikkust on märganud ka rahvusvahelist kõrvalpilku pakkuv OECD, kelle hinnangul tõusis Eesti selles kategoorias ühe aastaga 27 (!) koha võrra 6. kohale maailmas.
Eesti inimeste elukvaliteeti mõjutavad otseselt ka vähenev tööpuudus, langevad tööjõumaksud ning kasvavad toetused neile, kes riigi tuge kõige enam vajavad: üksi elavad pensionärid, lastega pered ja väiksema palga või toimetulekutoetuse saajad.
Me ei oleks sellega hakkama saanud ilma partneriteta Isamaa ja Res Publica Liidust ning Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast. Aitäh!
Mul on hea meel ka selle üle, et valitsus pidas kinni lubadusest jaanipäevaks haldusreformi seadus vastu võtta. Ligi 20 aastat teravate vaidluste objektiks olnud haldusreformi eelnõu vastuvõtmine Riigikogus on väga põhimõtteline samm võimekamate omavalitsuste loomise, maapiirkondade konkurentsivõime suurendamise ning kohaliku elu parema korraldamise suunas. Ehk teisisõnu – haldusreform aitab omavalitsustel pakkuda inimestele kvaliteetsemaid avalikke teenuseid üle kogu Eesti.
Valitsuse esimene aasta näitas, et kuigi tegu on kolme väga erineva maailmavaatega erakonna liiduga, suudame partneritega kriisihetkedel hoida pea külmana ning langetada üksmeeles Eestile hädavajalikke otsuseid. Valitsusel tuli kiirelt ja otsustavalt reageerida mitmele ettearvamatule olukorrale, nagu näiteks Estonian Air’i pankroti järel lendude võimalikult tõrgetevaba jätkumine uue rahvusliku lennufirmaga ning reisijatele lennupiletite kompenseerimine. Aitasime ka rahvusvaheliste kriiside tõttu raskustesse sattunud põllumehi ja Ida-Virumaa ettevõtteid. Kindlasti ei ole vähem oluline solidaarsus Euroopa ja sõja ees põgenevate inimestega.
Pingestunud julgeolekukeskkonnas oleme töötanud selle nimel, et kindlustada meie inimeste turvatunnet ning tugevdada veelgi enam koostööd rahvusvaheliste julgeolekut tagavate organisatsioonidega. Esimest korda Eesti ajaloos saab reaalsuseks liitlaste püsiv kohalolek Eesti pinnal. Meie asi on tagada, et Eesti ei jääks enam iial üksi.
Keerulistel aegadel ja etteaimamatu väliskeskkonnaga toimetulekuks on vaja ühtsust mitte ainult liitlastega, vaid ka Eesti sees. Ühtsust erakonnas ja valitsuses, et otsuste langetamise kvaliteet ei kannataks ning ühtsust ühiskonnas, et hirm uue või võõra eest ei lõhestaks. Meid on vähe, igaüks meist on tähtis ja ühte hoides on tulemus alati parem kui omavahel kakeldes.
Head kuulajad
Eesti riigi sünnipäeva eelõhtul Tartus kõneledes soovisin, et me oleksime riigi ja rahvana enesekindlad, õnnelikud, oma tegevustes ja südames vabad. Et me hoiaksime üksteist, sest igaüks meist on tähtis. Et me oleksime avatud uuele ja ei kardaks seda, mis on erinev. See on mu soov ja ka ootus meile kõigile, sest kas kevadväsimusest või suurest suveootusest on nii mõnedki poliitikud viimasel ajal muutunud taas üksteise suhtes kurjemaks.
Inimlikele väärtustele ja ligimesearmastusele peab kindlasti tähelepanu pöörama, aga seda saab teha kultuurselt, elegantselt, väärikalt. Just nii nagu Vabariigi President mullu suvel Kärdlas Võidupühal kõneledes seda tegi.
Euroopalike väärtuste püsimine, seal hulgas üksteise ning arvamuste paljususe väärtustamine, on kindlaim tagatis, et Eesti riik, eesti keel ja Eesti rahvas kestavad igavesti.
Elu on meile valusalt näidanud, et ilma samameelsete sõprade ja liitlasteta ei ole ka Eesti Vabariigi iseseisvust. Peame tegema kõik selleks, et Euroopa Liidu ja meie ühise väärtusruumi ühtsust hoida, sest nii hoiame ka oma riiki.
Nüüd oleme kõnega jõudnud nii kaugele, kus kuulajad kergelt nihelevad, et millal siis peaminister sallivusest rääkima hakkab või kumma poole ta siis valib – head või halvad. Tuleviku või mineviku.
Kui ootasite, et nüüd tuleb see koht, kus kasutan seda auditooriumi ja ilusat suveilma äärmuslaste tümitamiseks, siis pean teid kurvastama. Ma ei kavatse kaasa minna ootusega, et võidab see, kes eelmise mehe kõne veel kõvema hääle ja krõbedamate sõnadega kantslist maha karjub.
Te teate minu vaateid nendel teemadel juba ammu ja ega siin ju õieti saagi olla mingit küsimust poolest või valimisest. Teise inimese aktsepteerimine ei ole mingi uus ja originaalne maailmavaade, see on inimeseks olemine. Elementaarne inimlikkus. Inimestele võrdsete võimaluste tagamine on liberaalse demokraatia nurgakivi, nagu abivajajate toetamine on toimiva ühiskonna alusmüür.
Küsimus ei ole selles, mida me arvame, see on enesestmõistetav. Küsimus on, kuidas me oma sõnumi teisiti arvajatele kuuldavaks teeme. Nii nagu Kremli propaganda vastu ei aita mitte vastupropaganda, vaid vaba meedia ja tasakaalus uudised, aitab ka äärmuslaste propaganda vastu parem informeeritus ning hirmude faktidega ümberlükkamine.
Kui inimene jääb uskuma Toompeale valitud ja televiisoris sageli näidatud poliitiku juttu, et kohe-kohe tulevad Eestisse kümned tuhanded võõrad, kes saavad riigilt ulmelise suurusega toetusi, siis pole ju imestada, et ta muutub murelikuks. Kui aga see inimene mõistab, et talle on otsesõnu pada aetud ning massimigratsiooni ei ole ega tule, on kaabuga poliitiku udujutul ning äärmuspropagandal tuul purjedest võetud. Eesti inimesed ei lase ennast kaua lollitada ning ükski populistlik erakond ei ole pikalt edukas olnud.
Hea meel on näha, et inimestega kohtudes ongi ärevamad teemad järk-järgult asendunud märksa argisematega. Nii näiteks saan oma hiljutistest kohtumistest kinnitada, et Jõgevamaa prouad tahavad teada, kas uus iga-aastane üksikpensionäri toetus makstakse välja aasta alguses või aasta lõpus. Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi noori huvitab peaministriga kohtudes see, mis ala peaks ülikooli õppima minema, et tuleviku Eestis edukas olla. Seda, et eduka toimetuleku eelduseks on eesti keele oskus, teadsid nad minult küsimatagi hästi. Ja kui ma kohtusin teisipäeval maakonnalehtede peatoimetajatega, siis mõned neist olid sootuks tasa, kui ma küsisin, mis mureks. Nad ütlesid, et suvi on ees ja elu Eestimaal ilus.
Mina usun ka, et meil on Eestis palju, mille üle rõõmu tunda või uhke olla. Meie laste haridus on maailma tipptasemel, meie majanduskeskkonda peetakse põhjendatult Euroopa üheks atraktiivseimaks, meie riik on hästi kaitstud ning meil on maailmas sõpru rohkem kui vaenlasi.
See ei ole päris iseenesestmõistetav, et Maailmapanga tänavune Doing Business raport tõstis Eesti 189 riigi võrdluses kõrgele 16. kohale. Või et majandusvabaduse näitajate põhjal on Eesti 9. kohal maailmas. Maailma Majandusfoorumi küsitluse kohaselt asetub Eesti kõrgeima elatustasemega riikide seas 17. kohale maailmas, OECD parema elu indeksi edetabelis on Eesti aastaga tõusnud 6 koha võrra 22. kohale. Ma võiksin seda loetelu pikalt jätkata, aga küllap on sõnum selge: järjepidevaid pingutusi Eesti inimeste elatustaseme parandamisel ning tuleviku majanduskasvule vundamendi loomisel on saatnud edu. Eesti liberaalne majanduspoliitika on edukam kui vasakpoolsed alternatiivid mujal.
Need reitingud ja kohad on märksa enam kui lihtsalt kuivad numbrid - faktid näitavad, et Eesti astub samm-sammult lähemale väga kõrge elatustasemega riikidele. Me liigume samm-sammult Uue Põhjamaa poole. Me ei ole veel kaugeltki mitte kohal ning ei tohi pilku pöörata probleemsetelt kohtadelt, aga meil on, mille üle rõõmu tunda.
Augustis täitub Eesti iseseisvuse taastamisest 25 aastat. Maailmas on väga vähe neid riike, kes on veerandsaja aastaga saavutanud enamat kui meie Eesti. Ma olen nii valitsusjuhi kui Eesti patrioodina südamest tänulik kõikidele iseseisvuse taastamisele järgnenud valitsustele, et nad on hoidnud Eestit õigel teel. See on olnud inimeste otsustusvabadust ja liberaalset turumajandust väärtustav tee.
Mis veelgi tähtsam. Kogu Eesti rahvas on olnud tubli ja töökas, nutikas ja ettevõtlik. Ei saa olla juhus, kui meie Eesti elatustase on paar-kolm korda kõrgem võrreldes sarnaselt stardipositsioonilt alustanud naaberriigiga. Eesti alampalk on 10% kõrgem kui idanaabri keskmine palk. Elatustaseme vahe Soomega on vähenenud kordades: 1995 oli meie ostujõud kolmandik soomlaste omast, nüüd oleme jõudnud 70 protsendini. Vaatame ja näeme suurt pilti, asetame meie riigi muu maailma konteksti ja loeme mõttes kümneni, enne kui üksteise või meie Eesti kohta halvasti ütleme.
Meil on põhjust olla enesekindel, olla uhke oma riigi ja inimeste üle. Meil tasub kuulata, mida räägivad Eestist meie sõbrad. Üle tuhande idufirma, sealhulgas Skype’i ja Tesla eduloosse panustanud tuntud Ameerika riskikapitalist Tim Draper on öelnud, et kõikjal maailmas pakub avalik sektor kõige halvemaid teenuseid kõige kallima raha eest, välja arvatud üks riik. Arvasite õigesti. See üks riik on Eesti.
Eesti fännist hollandlane ütleb, et Eesti on greatEST, smartEST, fastEST. Et inglisekeelse sõna astonishing, mis tähendab tõlkes “imetlusväärset”, esimese tähe võiks vabalt asendada Eestit tähistava tähega E, moodustades täiesti uue sõna - ESTonishing. Kas pole mitte ilus kompliment inimeselt, kelle kodumaa on kahe tuhande kilomeetri kaugusel. Seda koomilisem on osade otsustajate bürokraatlik reaktsioon, mis kõhkleb, kas meie Eesti kohta sünnib ikka nii hästi öelda. Meie Eesti kohta ei saa kunagi liiga hästi öelda. Eesti ongi parim riik maailmas ja me ei peaks häbenema seda välja öelda. Meie Eesti ei ole mitte kunagi idiootne, vaid just nimelt ESTonishingly positiivne.
Majandusinimesed teavad hästi, et turunduse loogika on rõhutada tugevusi ja hollandlase Peter Kentie loodud bränd näitab, et spontaanne erainitsiatiiv võib olla palju parem kui riiklik plaan. 50 aastat kogemust läbikukkunud plaanimajandusega on ju heaks õppetunniks, kas pole?
Head kuulajad
Enamik erakonnajuhte võiks siinkohal hakata lõpetama, sest kokkuvõtted on tehtud ja olukorrale riigis hinnang antud. Meilt oodatakse aga mõistagi märksa enamat. Oodatakse sihte tulevikuks ning toimivaid lahendusi.
Millised on siis Eesti järgmised sihid?
Esiteks: luua eeldused kiiremaks heaolu kasvuks.
Majanduspoliitiliste sihtide seadmisel on kõige olulisem terviklikkus. Eesti majandusarengul ei ole ühte suurt pudelikaela, on mitmeid väikseid ja meie ülesanne on tegeleda nende kõigiga samaaegselt.
Et meil oleks ka tulevikus majanduskasvuks vajalike oskustega töötegijaid, tuleb investeerida hariduse kvaliteeti; aidata tööturule piiratud töövõimega inimesed; aidata kaasa töökohtade loomisele jätkates tööjõu maksukoormuse langetamist ja lubada targalt juhitud ning teadmistemahukaid töökohti täitvate inimeste liikumist.
Koostöös Eesti start-up kogukonnaga võtame edaspidi arvesse kõrgelt kvalifitseeritud ja meie majanduse jaoks potentsiaalselt suurt lisandväärtust pakkuvate inimeste oskuseid, mitte nende kodakondsust. Tõstame sisserännet piirava kvoodi alt välja uute inimeste järele januneva IKT sektori ning leevendame Eestisse tööle tulevatele välismaalastele makstava töötasu miinimumnõudeid. Samal ajal võime rõõmustada, et 2015. aasta oli üle pika aja esimene, mil meie rahvaarv mitte ei vähenenud, vaid kasvas. Meie palgatase ja haridus kutsub aastate eest võõrsile kolinud inimesi Eestisse tagasi.
Peame jätkuvalt panustama sellesse, et kvaliteetse ja mitmekesise kõrghariduse ning teaduse kaudu soodustaksime innovatsiooni. Meie tuleviku vundamendiks on meie laste haridus. Soovin, et minu septembris kooliteed alustava tütre Miina ja kogu tema põlvkonna hariduslikud valikud saaksid olema mitmekesised ja faktide kõrval ka loovust ning ettevõtlikkust arendavad. Et Miina põlvkond saaks olla veel targem ja edukam, kui seda on näiteks vee- ja atmosfäärianduritelt ja satelliitidelt andmeid koguva Planet OS looja Rainer või keeleõppetarkvara pakkuva idufirma Lingvist looja Mait.
Eile Monaco vürstiriigis prestiižsel maailma aasta ettevõtja konkursil Eestit esindanud Jevgeni Kabanov on öelnud, et 1,3 miljoniga riik saab majanduslikus mõttes suureks ainult kõrgtehnoloogia abil. Tehnoloogia kasutamine tõstab lisandväärtust sektorist sõltumata - põllumajandusest tööstustootmiseni ja tootmisest teenusmajanduseni.
On üks lihtne tõde: mida kõrgem on meie eksportivate ettevõtete lisandväärtus töötaja kohta, seda kõrgemaks saab tõusta ka üldine palga- ja elatustase. Eesti ei ole enam odava tööjõu ehk madala palgatasemega riik. Mõistan loomulikult makroanalüütikuid, kes näevad palgatõusus ohtu, kui tootlikkus ei kasva. Aga lahendus ei ole mitte hoida palgatõusu tagasi, vaid anda tootlikkusele uut hoogu. Igal ettevõtjal on põhjust mõelda, kuidas muuta protsesse efektiivsemaks ning toodang atraktiivsemaks, et veelgi enam ekspordiks müüa ja aasta-aastalt töötajate palka tõsta.
Nagu öeldud, on meie ettevõtete edukas tegutsemine eksporditurgudel kestliku majanduskasvu alus ja on ainuõige, et ka valitsus aitab Eesti ettevõtjatel uusi turge avada ning uusi kontakte luua. Oluliste turutõrgete korral aitab riik ka toetuste või investeeringutega, kuid peame meeles hoidma, et kui riiklik subsiidium on äriplaani eelduseks, on põhjust muutuda väga ettevaatlikuks. Me ei tohi unustada, et parim tugi, mida riik saab ettevõtetele anda, on atraktiivne ning võrdse konkurentsi tagav ettevõtluskeskkond. Vaba turumajandus on endiselt parim mudel majandusliku heaolu kasvatamiseks ning ükski munitsipaalpank ega üürimaja ei asenda hästi toimivat turgu.
Teiseks: uuendusmeelne ja hästi toimiv riik.
Muutuv maailm ja kiiresti arenev Eesti seavad sarnaselt ettevõtjatega ka avaliku sektori ette pidevalt uusi väljakutseid. Meil peab olema tarkust pakkuda inimestele paremaid avalikke teenuseid ning teha seda senisest oluliselt efektiivsemalt. Iga minister ja iga riigiametnik peab alatasa otsima võimalusi, kuidas korraldada tööd veel tõhusamalt ning kasutada maksumaksja raha veel täpsemalt. Kuidas riigi poolt pakutavad teenused – nii kodanikele kui ettevõtetele – hoiaksid kokku aega ja raha ning vähendaksid halduskoormust riigiga suhtlemisel. Olen öelnud, et riigivalitsemise reform pole vaid ühe ministri asi või ühe ministeeriumi tegevusi kirjeldav koondnimetus. See on mõtteviis.
Head erakonnakaaslased
Meie kolmas siht on teha Eesti suuremaks.
Eesti iseseisvuse taastamisest täitub mõne kuu pärast 25 aastat, oleme Euroopa Liidu liige olnud 12 aastat. Pooleteist aasta pärast, 2018. aastal, mil meie riik saab 100-aastaseks, on Eesti esimest korda Euroopa Liidu eesistujariik.
Hästi ettevalmistatud ja läbi viidud eesistumine viib meid täiesti uuele tasemele. Näen Eestit 2018. aasta esimesel poolel kui väärikat, ideeküllast ja uudishimulikku Euroopa Liidu Nõukogu eesistujat, kes on heaks partneriks kõigile liikmesriikidele. Eesti eesistumise ajal teeme tööd, et Euroopa Liit oleks tugev ja ühtne, aga kindlasti ka avatud ja arenemisvõimeline, sest tugev Euroopa ei tähenda väikseimat ühisosa.
Soovin, et seisame eesistujana selle eest, et inimeste, kapitali, kaupade ja teenuste ning ka andmete vaba liikumine toimiks päriselt ja takistusteta. Et kõik EL riikide kodanikud saaksid nautida e-riigi teenuseid ja digitaalset ühisturgu. Et Tartust pärit Anu näeks Brüsselis oma lemmikseriaali ja eestlane Toomas saaks oma lätlasest abikaasale osta iTunesist appe. Et Euroopa oleks tulevikku vaatav, mitte endasse sulgunud ja maailmale suletud.
Ja et Euroopa oleks suur suurtes asjades, peab ta olema kohal ka maailmaasjades. Aktiivne oma naabruses, juhtiv üleilmsete probleemide lahendamises ning tugevalt väärtuspõhine maailmas. Euroopa Liidu pehme jõud maailmas püsib tema väärtustel, sellel, kes ta on. Seetõttu on meie igaühe kohus hoida au sees inimõiguseid ja inimväärikust nii kodus kui lastetoas.
Eesistumine on Eesti riigi suurim koostööprojekt. Et see õnnestuks, tuleb kõigil osalistel üles näidata suurepärast koostöövalmidust ja vastutustunnet, mitte ainult suheldes teiste riikidega, vaid ka oma meeskonnas ja koostöös kõigi teiste meeskondadega. Kui võtame eesmärgiks seista terve Euroopa huvide eest, on Eestil eesistujana võimalik näidata oma tegelikku suurust. Euroopal on vaja tunda ning märgata kõike seda, mis meid ühendab, sest ühiselt ja otsustavalt kriisidele vastu astuv Euroopa koos Põhja-Ameerikaga on meie tugevaim julgeolekugarantii.
Neljas ja olulisim siht: Eesti peab olema hästi kaitstud.
Me peame väärtustama ja tugevdama oma riigi kaitset ja liitlassuhteid, sest julgeolekukeskkond, milles elame, on ebastabiilne ja ettearvamatu. Mitmed varasemad ohumärgid on muutunud tegelikkuseks: Venemaa käitub agressorina, kelle jaoks riigipiirid on jõuga muudetavad ning rahvusvaheline õigus on tähtsusetu makulatuur. Krimm on okupeeritud, sõjaline tegevus Ida-Ukrainas kestab, kaks ja pool aastat ei ole toonud loodetud diplomaatilist lahendust. Olukord on muutumatult tõsine ka Süürias, pinged kasvamas Liibüas.
Eesti kaitstus, meie julgeolek ja heaolu on üks-üheselt seotud kuulumisega Euroopa Liitu ja NATO-sse ning euroopalikku väärtusruumi, aga ka suutlikkuse ja tahtmisega tegutseda rahvusvahelisel areenil tõsiseltvõetava ja usaldusväärse riigina. Euroopa ühtsuse tuleviku seisukohalt on eluliselt tähtis vältida Euroopa Liitu lagundavate protsesside tekkimist; meie ühine väärtuste ruum peab kasvama, mitte kahanema. Eesti euroopalik ja Euroopa ühtsusele rõhuv olemus on see, mis ei jäta meid enam mitte kunagi üksi.
12 aastat oleme olnud maailma kõige võimsama sõjalise alliansi liige. Selle aja jooksul oleme me panustanud oma piiridest välja, et tagada rahu ja stabiilsust Balkanil, Afganistanis ja mujal. Me oleme maksnud selle eest kõrget hinda, kuid tasub vaid heita mõttes pilk lähiminevikku ja nentida enesekindlalt, et kollektiivkaitset ja liitlaste solidaarsust ei tasu kahtluse alla seada: Eestis on viimase kahe aasta jooksul kinnistunud NATO õhuturbemissioon, laienenud ja regulaarseks on muutunud NATO sõjaliste õppuste toimumine, Eesti territooriumile on paigutatud roteeruvad liitlasväed.
Kuu aja pärast lähen ma NATO tippkohtumisele seisukohaga, et liitlaste kohalolu Eestis ei ole vajalik ainult täna ja homme, vaid see peab kinnistuma Alliansi püsivaks poliitikaks. NATO sõjaline kohalolek on uus normaalsus ning see peab suurenema selliselt, et kohalolu ei saada mitte ainult tugevat poliitilist signaali, vaid kohalolevad üksused on piisavalt võitlusvõimelised, et hakata vastu ükskõik millisele vaenlasele. Tahan rõhutada, et need väed ei ole siin sõdimiseks või sõja õhutamiseks. Ei. Need üksused on Eestis selleks, et saata vastaspoolele selge ja ühene sõnum: NATO-ga ei maksa tüli norida.
Eesti teab, mis tähendab vabadus ja mis on selle tagajärg, kui seda enam ei ole. Seetõttu olen viimased kaks aastat käinud Ameerika Ühendriikidest Itaalia ja Saksamaani; valitsusjuhtidest mõttekodade ja ülikoolideni sõnumiga, et riigikaitse on tähtis ning me kõik üheskoos peame sellesse panustama. Seetõttu soovin, et kõik liitlased kinnitaksid Varssavis üheskoos oma pühendumust kaitsekulude tõstmisele kahele protsendile sisemajanduse kogutoodangust. Kui me kõik panustame, siis me saame tagada, et ajaloo rasked õppetunnid enam kunagi ei korduks.
Alles reedel kõnelesin NATO peasekretäri Jens Stoltenbergiga, kes muuhulgas tõi välja, et Eesti on see tõsiseltvõetav riik, kelle ta saab alati heaks eeskujuks tuua riigikaitse küsimustes. Veelgi enam, eraldame ju riigikaitsesse rohkemgi kui kaks protsenti, sest meie valitsusliidu poliitiline kokkulepe on panustada lisaks kahele protsendile liitlaste kohaloluga seotud kulud, et mitte pidurdada Eesti oma kaitseväe võimearengut.
Oma esimeses kõnes Riigikogule 10. oktoobril 1992. aastal ütles Lennart Meri, et Eesti kavatseb täiel häälel ja kogu oma tahtega kaasa rääkida ja koostööd süvendada ÜRO-s ja teistest rahvusvahelistes organisatsioonides. Eesti välis- ja kaitsepoliitika tugevus on olnud selle järjepidevus. Ma loodan siiralt, et nelja aasta pärast saame öelda, et siht viia Eesti 2020. aastaks ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks on täitunud. Julgeolekunõukogu on ÜRO tähtsaim ja kaalukaim kehand, mille liikmena saab Eesti kaasa rääkida maailma eri paigus toimuvate sündmuste lahendamisel.
Eesti riik võib olla väike, aga meie latt ei saa olla alalhoidlikult madalal. Mõeldes suurelt, teeme Eesti suuremaks ja ÜRO julgeolekunõukogu on meie võimalus olla ühe laua taga maailma kõige mõjukamate riikidega ning seista ülemaailmset julgeolekupoliitikat puudutavate otsuste epitsentris, mitte seirata seda kõrvaltvaatajana eemalt.
Seega ei ole välis- ja julgeolekupoliitika vaid väheste elitaarne hobi. Välis- ja julgeolekupoliitika on tänapäevases maailmas eksistentsiaalne küsimus sellest, kas vabadus, õiglus ja õigus ning meie harjumuspärane elukorraldus jääb püsima ka meie lastelaste jaoks.
Head erakonnakaaslased
Lisaks kaugelevaatavatele sihtidele on meil ka lühemas vaates otsustamist vajavaid küsimusi.
See, kellest saab Eesti järgmine president, peab maailmas toimuvast mitte ainult aru saama, vaid olema suuteline ka kaasa rääkima. Eesti vajab ka tulevikus presidenti, kes suudab avalikku arvamust juhtida, mitte tuulelipuna sellele järele lehvida. Me ei vaja presidenti, kelle peamine missioon on välja kuulutada ainult populaarseid seaduseid. Välis- ja julgeolekupoliitikas ei saa Eesti Vabariigi President lubada endale õpipoisiaega.
Reformierakonna klassikaliseks tugevuseks on võime tabada ära, mis on arengu järgmised pudelikaelad, ja meie inimesed, kes mitte ainult ei juhi tähelepanu kitsaskohtadele, vaid pakuvad täpseid ja toimivaid lahendusi. Nii Marina, Siim kui Urmas on just sellised presidendikandidaadid. Lisaks on meie kandidaatidel laiapindne rahva toetus. Kuid me ei saa automaatselt eeldada, et rahva toetus tagab toetuse parlamendis või et presidendikandidaat tuleb ilmtingimata Reformierakonnast. Me ei vali presidenti üksi, veel vähem valime presidenti Reformierakonnale, ikka tervele Eestile.
Me ei lähe midagi jõuga võtma, aga me seisame kindlalt kõigi meie inimeste selja taga ja oleme valmis toetama nii Marinat, Siimu kui Urmast. See, et me ei rutta vaid ühte kolmest välja valima ja sellega osasid oma kandidaate ise maha kandma, on täiesti teadlik valik. Sest nii Marina, Siim kui Urmas teavad, et ainult meie häältest jääb väheks: ainus viis presidendiks pretendeerijal edukas olla, on tagada laiapõhine toetus ka väljaspool Reformierakonda. Kui me näeme, et meie kandidaatidest kellegi taha on võimalik koondada kas parlamendi kaks kolmandikku või valijameeste enamus, ei jää presidendi valimine Reformierakonna taha. Soovin kõigile kolmele pretendendile edu laiapindse toetuse saavutamisel ning elan isiklikult kaasa igaühele teist.
Head erakonnakaaslased
Öeldakse, et Eestis ei ole kliima, Eestis on ilm. Ja kuigi vahel kanname jaanipäeval sama mantlit, mida aastavahetust mööda saates, on aastaaegade vahetumises alati tunda uue ja põnevama ootust. Tundkem seega rõõmu suve ja puhkuse algusest, külastage sõpru ja lähedasi Eesti erinevates otsades. Puhake, et sügisel oleks jõudu kaasa mõelda, kuidas saavutada uus kvaliteet omavalitsuste juhtimises. Meie ambitsioon on rääkida kaasa kohalikus poliitikas üle kogu Eesti, seal hulgas Tallinnas, kus 11 aastat Keskerakonna ainuvõimu on kaasa toonud talumatult pikad lasteaiajärjekorrad, aukus teed ja laiaulatusliku korruptsiooni. Oleme sügisel valmis mitte ainult kitsaskohtadele tähelepanu juhtima, vaid ka täpseid ja toimivaid lahendusi pakkuma. Ikka selleks, et meie Eesti muutuks veelgi paremaks paigaks, kus elada, töötada ja lapsi kasvatada.
Mina armastan Eestit. Eesti on parim riik maailmas.
Elagu Eesti!
