Lugeja tööleidmisest ja äraelamisest: 10 aastat on kuidagi pendeldatud kahe riigi vahet, nüüd on Eesti kodu müügis

Tänane Päevaleht kirjutab, et ettevõtteid puudega inimesi tööle võtma ärgitav asutus välistas kurdi noormehe palkamise. Kuulmispuude ja kõneraskusega Jari Pärgma otsustas kandideerida töötukassa juhtumikorraldaja töökohale. Ametilt saadud vastus oli tema jaoks üllatav, arvestades, et töötukassa aitab läbi viia tööhõivereformi, mille oluline osa on just nimelt puudega inimestele töö leidmine. Delfi lugeja jagab oma mõtteid ja kogemust.

Tööd otsin ilma tööhõiveametita pidevalt ja käin kaadrites vestlustel. Seni on takistuseks olnud hoopis madal palk, mis tähendab, et halbade olude kokkulangemisel peaksin ettevõttele peale maksma, et maalt linna tööl käia. Suureks probleemiks on ka vahetustega töö, kui üksi 10-aastast last kodus kasvatad-koolitad. Mingisuguse töö kuidagi leiab, aga mulle tundub, et probleem on hoopis töötasus: riik on tööandjatega leidnud endale mugavuslahendi, kus pensionärid töötavad väikese palga eest, sest koos pensioniga on sissetulek "enam-vähem".

Sellega aidatakse mittepensionärist tervele töötajale pressida tunnitasu nii madalale, et polegi võimalik ots otsaga palgast välja tulla. Ei ole ju õiglane teiste ettevõtete suhtes, kui mõnes valdkonnast maksab riik poole tööjõukulu kinni pensioni näol! Ehk maksumaksja arvelt makstakse näiteks Maximale pool kassapidaja palgast pensioni näol riigi poolt ja Maxima kanda jääb ainult ülejäänud palgast!

Selline turu solkimine viib tunnitasu loomuliku kujunemise tasakaalust välja ja moonutab turgu: 3-4 eurot tund ongi see, millega inimene hakkama saab. Ega ma muud tarka ei oska öelda, et kui vaja on uut valitsust, kes paneks jõuliselt paika, et elamiseks vajalik miinimumpalk kuus on näiteks netona 600 eurot.

See eeldab, et kogu riigi tervik palgafond ja indeksid tuleb üksipulgi ümber vaadata: kuskil peab koomale tõmbama, et see võimalik oleks. Tõenäoliselt jääb ka poekette, puhastusfirmasid jms vähemaks. Kolm-neli supermarketit ühel ristmikul on juba liig - see pole turumajandus, vaid ettevõtjad tunnevad, et selles äris saab riiki lohku tõmmata ja kasumit teenida.

Kuna inimesel on üks elu ainult antud, siis aega ei raiska tuuleveskitega võitlemisel ja oma maksuraha jätan Soome Vabariiki - mitte suurema palga pärast, vaid töötingimuste, meeldivama ja paindlikuma töökeskkonna pärast. 10 aastat on kuidagi pendeldatud kahe riigi vahet, nüüd on Eesti kodu müügis.