Reaalselt on meie niinimetatud pensioniraha pankadele mõnus reserv, mille pealt tehinguid sooritada. Riigi poolt on süsteem veel neile meelepäraselt rahvale kohustuslikuks määratud ning lisakopikas eraettevõtte tagavaraks muudkui tiksub. Eriti koomiline kogu loo juures on mingi müstiline tulumaksu määr, kui soovid pärast pensionivarade omaniku surma kogutud pensioni rahas välja võtta. Siis tuleb veel kenad 21 protsenti ära kinkida, kuna pensioniks kogutud summade pealt ei ole seda veel maha arvestatud. Summat ei kärbita, kui lahkunu pensioniosakud oma pensioniga liita.

2010. aasta jaanuaris said elanikud valida, kas jätkata maksetega kohustuslikku teise sambasse või mitte. Riik teadupärast tõstis töötuskindlustumaksu senist määra, et leevendada Töötukassa suurenenud väljamaksete koormust. 2009. aasta juunist kuni 2010. aasta lõpuni ei teinud riik enam sissemakseid inimeste pensionifondidesse. 2012. aastal riigipoolne lisamine jätkus ja samuti muutus elanikele uuesti kohustuslikuks omale samba kasvatamine. Mäletan, kui teles kogumispensionit promoma hakati. Andrus Veerpalule kleebiti hallid vuntsid ette ning pandi palmi alla mõnulema. Just sinna palmi alla pidavat uus süsteem tavakodanikugi lennutama. Praeguseks hetkeks on minu lootusest palmi alla saanud tõdemus kuuse alla lennutamisest. Just sinna ma ühel hetkel oma muudkui kosuva fondiga kolida võin. Kõige roosilisemal juhul jään ehk fondiga nulli, mitte ei pea pangale osakute valitsemistasu juurde kandma hakkama!