Lugeja: kui su hüüdnimi on Tšernobõl, siis teadagi, miks...
Mul on ka üks tuttav mees, kelle hüüdnimi ongi Tšernobõl – teadagi, miks. Mees ise on mõned aastat üle viiekümne vana, seega parimais aastais, nagu öeldakse. Tema jutt täna on kahjuks väga tavaline: "Olengi vist ainukesena veel elus meie pundist." Nagu paljud mehed, on ka tema hakanud oma hingehaavu viinaga ravima, kohati seda n-ö tugevalt tehes, jääb lausa imestada, kuidas ta selle juures veel tööd suudab teha ja elatist teenida. Ametlikult on ta muidugi ammu "grupi peal". Ise ütleb ta selle joomise kohta lõbusalt: "Üks arst ütles mulle, et olen nii ära mürgitatud selle Tšernobõliga ja kogu nende järelravidega, et üks kõva alkohol sind enam päris maha ei võtagi, sest organism on palju suuremaid mürgistusi üle elanud."
Ta oli auto peal olnud, vedanud midagi sinna ja sealt ära, oli katastroofipiirkonnas tavaline autojuht ja täitis käsku. Kord kottpimedas ja halva nähtavusega ööl oli talle sõites äkki mingi imelik "müts" kostunud. Hiljem saanud aru, et sõitis kogemata inimese surnuks...Süümepiinasid olla aidanud vähendada ja kuidagi nendega toime tulla ohvitseri sõnad: "Ära põe! See siin on nagu sõjaolukord. Kui iga õnnetuse või surma pärast "välja langed", siis võid ise hulluks minna või surma saada." Mis sa teha saad, kui inimene äkki täislastis "Kamazile" ette astub – mitte midagi! Need mehed, kes 1986 sinna Ukrainasse saadeti, on nagu meie oma kadunud põlvkond, kes tõi ennast ohvriks ja kaudselt on tulemuseks vaba Eesti. Peetakse ju Tšernobõli katastroofi ka üheks hoobiks teiste seas, mis viis Nõukogude Liidu lagunemiseni.
