Lugeja Tšernobõli tuumakatastroofist: nad olid lihtsalt oma ajastu ohvrid
Täna on üks aastapäev, mis muutis paljude elukäiku. Kas on Eestimaal peret, keda ei puudutanud Tšernobõli katastroof? Kui palju on neid mehi üldse veel elus? Meie piirkonnast käis selle põrgutee läbi 14 meest, kellest kahjuks ei ole elavate kirjas enam kedagi. Ka minu abikaasa käis seal ära ja nüüdseks on juba kuus aastat mulla all. Lahkus ta meie hulgast täismehe eas (kõigest 54 aastasena). Aga seda põrgut, mida ta pidi läbi elama oma haigustega seitse aastat, ei sooviks ma kõige halvemale inimesele ka mitte.
Ükski arst ei tahtnud tunnistada, et see on Tšernobõli tagajärg. Kui neid viidi 7. mai hommikul katastroofipaika, siis tulid lubadused-telefonid, autod ja teab mis veel. Lõpuks, kui oli mõned aastad möödunud, siis võeti ka see viimane väike toetus ära, mida meestele maksti. See oli 60 krooni. Kahekümnenda aastapäeva puhul tuli kaardike koju ja see oli kõik. Kui ma seda asja natuke uurisin, siis tehti mulle selgeks, et ega meie pole neid sinna saatnud, vaid seda tegi tollane Nõukogude Liit. Kui Tallinna linn veel kuidagi aitas, siis väljastpoolt Tallinna linna Tšernobõlis olijad olid täiesti tühi koht. Need mehed aga väärivad mälestamist, sest ega keegi ju vabatahtlikult sinna ei läinud. Nad olid lihtsalt oma ajastu ohvrid.
Hea lugeja! Kui sinulgi on selle 30 aasta taguse sündmusega jagada meiega oma lugu, siis ootame seda aadressil rahvahaal@delfi.ee !
