Ent mis on see Hing, mis meis õitsele puhkeda tahab? Piiriteadused eristavad mitmeid hingekihte, millest madalamad (nagu eeter-, tunde- ja mõttekeha) tavajuhul lahkuvat surmas, kõrgemad (alates põhjuslikkusekehast) aga olevat aluseks üha uutele isikutele. Mõni õpetus väidab, et vastsündinul on kaasas vaid “hinge seeme”, millest kasvab kaunis taim vaid siis, kui meist saab loov, elukestvalt arenev, end oma kordumatuses ära tundev, sõltuvustest vaba isiksus. Carl Gustav Jung nimetab seda individuatsiooniks — iseendaks saamiseks. Ainult piisavalt endaks saanud Hing suutvat end surma piiril tervikuna “koos hoida” ja sellisena oma edasist käekäiku teadlikult valida.

Mis siis takistab Hingel — nagu ütleb Abraham Maslow — ennast aktualiseerimast?

Mütoloogiliselt võiks väita, et Hing koosneb… jumalustest! Maailma loomine — nagu pajatavad kõigi aegade gnostikud — toimub aste-astmelt ülalt alla: Jumal (Ise) loob jumalused ja viimased omakorda inimese. Neid jumalusi ehk jumalaid võiks nimetada ka Hinge süvaosisteks. Füüsikaliselt on nad kui esmased pöörisväljad vaakuumfüüsikas, mis seejärel sünnitavad endast teiseseid keeriseid, mille “tihedamaid ” tuletisi tajumegi olendite, nähtuste ja esemetena. Kaasaja füüsikud on avastanud, et kui selline torsioonväli pöörleb seest välja ehk kesktõukeliselt (tsentripetaalselt), mõjutab see ümbrust lõhkuvalt; kui kesktõmbeliselt — siis ülesehitavalt. Ja mida muud teebki kogenud šamaan, kui et paneb haige hinge “teistpidi” pöörlema.

Kujutagem aga nüüd ette, kuidas nood tuulispasad järk-järgult ühinevad (mida toimub ka looduses), toites tohutu jõuga pöörist, mis imeb endasse kogu maailma, muutes selle enda osaks. Selle maailmapöörise südames aga valitseb Suur Kiirgav Vaikus: Universum pöörleb metsikus tantsus ümber selle Tühjuse otsekui püsipunkti.

See ongi võrdpilt individuatsioonist. Kui isiksuses puudub selline korrastav kese, “laperdavad” jumalused igaüks omaette, pidades lakkamatuid “jumalate sõdu” ning jagunedes tavaliselt Raevukateks ja Rahuarmastavateks (tiibeti budism), deemoniteks ja ingliteks (kristlus) jne. Esimesed sünnitavad meis antipaatiaid: hirmu, vastumeelsust, jälestust, põlgust jne; teised sümpaatiaid: iha, himu, soovi, püüdu jne. Ega asjata nimeta budism kannatuse peapõhjuseks samastumist nendega. Kolmas põhjus on teadmatus keskme võimalikkusest.

Sest jumaluste vägi on inimhinge seemnekesega võrreldes tohutu, olles võimeline paiskama meid Põrgusse või tõstma Paradiisi. Mõnedki religioossed paradiisiõndsuse taotlused näivad langevat sedasorti “rõõmu deemoni” lõksu — selmet suunate adepti omaenda Kesksele Mäele — Olümposele, Mehrule, Siinaile… (Jungil on ISE arhetüüp ühtaegu ka Jumala arhetüüp).

Tekib küsimus: kust saame jõu sellise keskme kujundamiseks, mis jääks ise tingimatuks? On see toosama jumalik “seeme” (bindu) meis, milles loomuldane kasvutung? Muidugi avitab ka aastatuhandete kultuurikogemus, mis taibanud elu olemust ja mõte, samuti nood, kes juba õppinud “valitsema tähti”.

Eri kultuuridest teame mitmesuguseid jumalate panteone — igaühel oma hea ja kuri pale, mis algelisemal juhul lahutunud lausa kaheks eri isikuks. Veel Rooma usu ajal oli daimon tervik — enne kui lagunes ingliks ja deemoniks. See tähendab, et igal stiihial on purustav ja korrastav aspekt — kusjuures igast kaosest sünnib uus kord.

Tavaliselt emaneeruvad Loojast kõigepealt eoonid (aioonid), kõrged valgusolendid, “peainglid”, peajumalused, peabudad (nt neli meditatsioonibuda neljas ilmakaares). Nad võivad ilmutuda Püha Kolmsuse (kristlus, hinduism, Muinas-Egiptuse usund jt) või Nelisusena (tiibeti budism, kristlus, neljast tuulekaarest ja aastaajast tulenenud loodususundid jt). Nood algenergiad ilmutuvad ajatuimal kujul ime- ehk võlumuinasjuttudes, siis müütides (mida on jõudnud moonutada aeg-ruumilised kultuurieripärad) ja neid ritualiseerivates religioonides, selgetes unenägudes, vaimuhaigete, müstikute, kliinilises surmas vms piirolukorras olnud, samuti psühhodeelikuid manustanud inimeste kogemustes jms.

Kaasaegne mütopoeetiline liikumine (nt Moore, Gillette) eristab mehes Sõdalast, Armastajat, Maagi ja Kuningat (koos lapseea eelvormide ja varikujudega); Robert Bly lisab Ürgmehe, Kelmi ja Kurvameelse Mehe jne.

Kui tahame oma hingesügavusi veel täpsemalt tundma õppida, uurigem endekunste: taro-kaarte, ruunikive, heksagramme, tähemärke. Kõik nad pajatavad meile võimalusest saada kuninglikuks ja kogeda kõiki sellega kaasuvaid oivalisi hüvesid. Tähtis on teada, et pole olemas “halba” kaarti ega märki — on vaid suuremad (“raskemad”) ja vähemad õppetunnid teel Valgusse. Lugu “igavesest põlemisest Põrgus” pärineb vaid mõnelt “kurjalt” Loojalt (kelleks gnostikud pidasid näiteks JHWH-d), kes toitub meie hirmust ega soovigi, et ärkaksime teadvele mõnest hoopis paremast Loost. Kui aga oskame ja julgeme juba ise oma lugusid luua, olemegi Loojad (sest maailm loodub Loona) kui oma saatuse teadlikud kujundajad. Meenub Tarmo Urbi mõte: Me pole mitte inimesed, kes tahavad saada vaimuks, vaid vaimud, kes soovivad õppida elama inimestena nii, et see pakuks tohutut täitumust, tohutut rõõmu, tohutut armastusekogemust. Selleks tulebki liikuda Keskele. Siis ei pea me enam peale surma maabuma mõne egregori puhtkujutluslikus “astraalparadiisis” või “astraalpõrgus” või — “ateistina“ — jääma minestusse (kuna meie Lugu nii sätestab). Kui end koos hoiame, ei jätku jumalusil jõudu meid tükkideks, dharmadeks (psühhofüüsilisteks elementideks) rebida — vaid meie isiksus kui tervik ehk tõepoolest sünnib uuesti. Selles mõttes on kristlusel ju õigus: valdava enamuse jaoks “reinkarmatsiooni” ei toimu. Nööbisulataja tuleb ja sulatab meid “tinaks“ — et valmistada sellest uusi nööpe. Meie põhjuslikus kehas talletuvad süvakogemused kulgevad küll edasi piki erinevaid, üha uuesti looduvaid isikuid ja meie mina-kogemus talletub Kosmilise Mälu hologrammides, kuid meie kui järjepidev isiksus ei sünni uuesti. Aga kui Jeesus surres “läbis Põrgu” ja tõusis Taeva “Isa paremale käele”, siis väljendab see Hinge sellist keskendatust ja väge, mida ei hävita ei põrgu- ega taevatuli. Seep see on, miks inglid inimest kadestavad.

Kuid enne, kui sellise vabadusastmeni kasvame, jumalused toetavad meid. Nad on kui redel, mida mööda ronime üha uute kogemusteni. Ja ikka leidub “puhkeplatvorme”: mitmed Vaimud “pakuvad” otsijale varjupaika. Inimene vahetab oma arenguvõimaluse mõneks ajaks turvalisuse, aga ka näiteks rikkuse, edukuse, võimu vastu. Meid kütkestab või lausa vallutab mingi üks arhetüüpne hingeosis ja nüüd kulgeb kogu me elu “läbi tema (silmade)”.

Enne, kui hing saab säravalt teadlikuks ja terveks, peavad tema osised kõigepealt lagedale ilmuma. Muidu me ei teagi, kes või mis meis tegelikult peidus on, elades otsekui unes. Traditsionaalsed kultuurid oma initsiatsiooniriitustes on ikka aidanud noorukitel teadvustada ja tasakaalustada endas nii jumaluste raevukaid kui rahuarmastavaid külgi, aga ka teineteist täiendavaid jumalustepaare omavahel. See on enamat kui kõndimine mõõgateral — see on püsimine nõelateravikul. “Mitu inglit (ja deemonit) mahub nõelateravikule?“ — küsis keskaegne skolastika inimelu üht sügavaimat küsimust. Ehk: kui mitu hingeosist olen suutnud oma keskmele allutada? Suurel šamaanil on mõistagi rohkem suuri abivaimusid kui väiksel. Endakssaanus väljendub inimliigi kuninglikkus, inimene kui Jumala “kardetav ime”. Kelles on ometigi midagi igituttavlikku, kättesaadavat igaühele meist.