1861 Sündis Frøen´is, maakoht Christiania lähedal (tänapäeval Oslo äärelinn)
1882 Esimene kokkupuude Arktikaga, osalemine kalalaeval “Viking” Jan Mayen´le ekspeditsioonist Arktilises ookeanis. Leidis veest puupaku, mille arvas pärinevat Siberist. See viis ta mõttele mandrijää triivimisest.
1887 Sai doktori kraadi, Christiania Ülikoolis
1888-1889 Esimese inimesena ületas suuskadel Gröönimaa
1893 “Fram” ekspeditsiooni algus
1895-1896 Üritus jõuda põhjapoolusele. Nansen ja Johansen jõudsid kuni 86°14´-ni, kaugemale kui keegi kunagi varem. “Fram” vabanes jäävangistusest. Kõik naasid turvaliselt tagasi Norrasse.
1897 Määrati zooloogia professoriks Christiania Ülikoolis
1905 Mängis olulist rolli ebakõlade lahendamisel Norra liidul Rootsiga
1920 Rahvasteliidu ülemkomissarina korraldas sõjavangide kodumaale saatmist ning põgenike abistamist. Esimese maaimasõja järgsete näljakatastroofide piirkondade probleemide lahendamisele aitas kaasa Venemaal, Armeenias ja Kreekas.
1922 Nobeli rahupreemia laureaat töö eest (sõja)pagulaste heaks
1930 Sureb vaikselt oma armastatud kodus, “Polhøgda”-s, Oslo lähedal
Noorusaeg
Fridtjof Nansen sündis 10. oktoobril 1861 ning kasvas üles Frøen´is, tollal oli see Oslo lähedane maapiirkond. Kiviviske kaugusel Nansenite elamust said alguse suured metsamassiivid. Juba 7-8 aastase poisina sisustas ta oma suved seigeldes ümbruskonna metsades, mägedes ja orgudes, magades telgis ja koobastes, seades üles püüniseid, lastes vibuga loomi, kalu püüdes, toitudes sellest, mida metsas leidus. Fridtjof´i tõmbas kõik, mis oli raske ja kättesaamatu.
Talve saabudes meisterdas ta endale ise kahest lauatükist suusad. Need polnud just kõige uhkemad — üks oli pikem, teine lühem, aga nendest piisas, et järjest pikemaid ja raskemaid suusaretki teha kodukanti ümbritsevasse loodusesse ja mägedesse. Teine liikumisviis talvisel ajal oli uiskudega. Noore mehena tuli ta suusatamises nii Norra meistriks kui paljudel ülemaalistel suusavõistlustel esikohale, hiljem ületas ta maailmarekordi 1 miili uisutamises. Jahtides, kalastades ja suusatades möödusidki noore Nanseni vabad hetked. Aktiivne sportimine andis talle suurepärase füüsise, vastupidavuse, visaduse — omadused mis tulid ta edasistel ettevõtmistel väga kasuks.
Kodust sai Fridtjof spartaliku kasvatuse: vanemad kasvatasid teda lihtsalt ja vähenõudlikult elama, karastatud ja sitkeks, juba varases nooruses ennast kaitsma ja toime tulema looduses. Vanemad pöörasid suurt tähelepanu sisendamaks lastele põhilisi moraalseid väärtusi — ausust, iseseisvust ja südikust.
Fridtjof tundis vastapandamatut tõmmet looduse poole. Looduses viibimine tegi teda vähenõudlikuks, ennast usaldavaks, vastupidavaks ja seltsivaks, tugevdas tahet ning õpetas teda tunnetama omaenese jõudu ja võimekust.
Loodusearmastuse kõrvalt oli Fridtjof ka väga innukas õppima. Väiksest peale paistis ta silma suure teadmishimuga, tüütades kõiki oma küsimustega, hiljem õppis ise oma küsimustele raamatutest vastuseid leidma. Ta otsis seni, kuni leidis. Ta mõistis, et ei saa olla harimatu inimene.
Noore Fridtjofi eeskujuks oli vaarisa Hans Nansen, kes oli 17.sajandi keskpaiku olnud silmapaistev reisimees — sõitnud põhjamerede vetel ja rännanud mööda Siberi rannikut, juhtinud ekspeditsiooni Põhja-Venemaale. Hiljem valiti Hans Nansen Kopenhaageni linnapeaks, ennastsalgavalt ja väsimatult töötas ta oma kodulinna heaks. Oli tema teene, et Taani-Rootsi sõja ajal suudeti linna edukalt kaitsta ja vaenlane tagasi lüüa.
Õpingud ja esimene arktiline ekspeditsioon
Armastus looduse vastu ja looduslähedus olid määravateks faktoriteks ka tema eriala valikul — 1880. aastal astus Fridtjof Christiania Ülikooli zooloogia erialale. Õpinguid võttis Fridtjof väga tõsiselt, tihti lõppesid päevad alles hilisõhtul väikses hämaras ruumis, mis laeni kappe ja raamatuid täis. Siiski leidis ta pingelise õppetöögi kõrvalt hetki, mil haaras suusad ja põgenes mägedesse. Ta ei teinud vähimaidki ettevalmistusi, läks enamasti ilma toiduvarudeta, või parimal juhul haaras taskusse tükike kuiva leiba või pakike kuivikuid. Sellest piisas talle täielikult paaripäevaseks matkaks mööda inimtühje, puutumatuid, lumiseid mäeharju. Ta teadis, et leiab kusagilt mõne karjase- või jahimehehüti, kus saab end välja magada.
Nansen jäi oma kiire taibu, töökuse ning loodusarmastusega silma ka õppejõududele. Nii kutsus ühel 1882. aasta päeval üks Christiania ülikooli professor ta enda juurde, ettepanekuga kaasa minna hülgelaeva “Viking” jahiretkele Põhja-Jäämerele ning uurida teaduse seisukohalt hüljeste elu ja kombeid. Fridtjof võttis suure õhinaga pakkumise vastu ning 1882. aasta kevad-suvel seilas ta juba ekspeditsiooniga Põhja-Jäämerel. Sellel reisil oli kaalukas mõju tema edasisele karjäärile. See andis talle esimese kogemuse arktikast — koheselt paelusid teda seal valitsenud üksildus ja vaikus, looduse metsik ja majesteetlik ilu, inimese poolt veel tallumata maastikud ja puutumata veekogud, mis esitasid väljakutse nii noormehe kehale kui vaimul. Isegi hiljem mõjusid polaar-alad talle eriliselt oma suursuses ja metsikuses: siin, keset jäist määramatust, võis ta ennast testida, pannes mängu kogu oma vaimse ja füüsilise südikuse, tahtejõu, vastupidavuse ning juhi-omadused.
Kiiresti muutus hülgelaeva madruste üleolev ja umbusklik suhtumine noore tudengi suhtes imetluseks ja lugupidamiseks noormehe pealehakkamise, töökuse ja füüsilise võimekuse üle. Fridtjof ei põlanud ühtegi tööd, oli abivalmis ning vastutulelik ega keeldunud kunagi kedagi aitamast ning võttis osa laevatöödest, kui tal olid vaatlemistest vabad tunnid. Ekspeditsiooni käigus hülgeid otsides hakkasid Fridtjof´i vaevama mitmed küsimused, mis ei puudutanud tema ülesannet uurida hüljeste elu — milliseid teid mööda ujuvad suured jääväljad? Kas merehoovused liiguvad ikka ja alati samas suunas? Kuidas ja mille mõjul? Oma põhjalike vaatluste, tähelepanekute ning juurdluste tulemusena jõudis ta julge järelduseni, mis lükkas üldtunnustatud teooria jää tekkimisest ümber — nii ei teki jääväljad arktiliste vete põhjas nagu seni usuti, vaid pinnal ning merehoovustest ja tuulest aetud jää on pidevalt liikvel.
Ühel hommikul silmas Firdtjof jääsupi sees puupakku, Fridtjof võttis nõuks seda lähemalt uurida ning leidis, et puupakk polnud kaua vees olnud. Kust see siia vetesse sai, arutles ta, ning järeldas, et see puupakk peab olema läbinud pika teekonna läbi Põhja-Jäämere Siberist ja kui seda suutis puupakk, siis miks ei saaks sellesamaga hakkama tugev laev? Nanses oli erutatud, kas pole see viimaks vastus teda kiusavatele küsimustele?
Naasnud hülgelaevalt tagasi maale, jätkas ta õpinguid ning mattis end teadusesse. 1888. aastal saavutas ta doktori kraadi Christiania Ülikoolis. Hoolimata pingsast teaduslikust tegevusest mitme aasta jooksul, ei lakanud reisikirg teda kiusamast. “Mind kisub ja kutsub matkale iga kord, kui kuulen millestki selletaolisest,” kirjutab ta tollal isale, “minus ärkab igatsus kogeda midagi uut. Ja kuidas see teeb mind rahutuks, kui raske on mul seda alla suruda ja kui ponnistav võidelda selle tungiga. Parimaks ravimiks selliste hoogude vastu on töö; seda ravimit kasutangi ja peaaegu alati edukalt.”
Suuskadel läbi Gröönimaa
Gröönimaa ületamise mõte võis tekkida Fridtjof´il juba “Viking” pardal, kindel plaan aga 1883. aasta sügisel, kui ta kuulis rootsi uurija A. E. Nordenskiöld´i ekspeditsioonist ja tungimisest Gröönimaa lumelagendikele, kuid kes ei jõudnud kaugemale saare sisemusse kui sadakond kilomeetrit, kohates seal ainult tühje jääväljasid. Sellegipoolest arvas ta Gröönimaa sisemaal leiduvat rohelisi oaase.
Kohe pärast ekspeditsiooni Jan Mayen´le, alustas Fridtjof retke läbi Gröönimaa planeerimist. Maailma suurima saare sisemaa oli senini täiesti uurimata. Nansen´it huvitas väga teada saada selle maa olemusest ning arvas, et suuskadel seda teha on kõige sobivam. Oma plaanidest teavitas ta avalikkust 1887. aastal. Tema plaani teha seda suuskadel, suunal idast-läände, lõigates ära taganemistee, peeti hulljulgeks ning ebaõnnestumisele määratuks. Ei usutud, et suusatajad, ilma koerteta, suudaksid ületada sisemaa jäävälja, ning seejuures omamata võimalust tagasipöördumiseks.
Ületada Gröönimaa jääväli praktiliselt asustuseta saare ida-kaldalt ning lõpetada asustatud läänerannikul, oli Nansenile omane kavatsus. “Sel viisil põletan ma enda taga kõik sillad. Mis ka ei juhtuks, ma ei saa taganeda. Tagasitee on suletud. Ainus väljapääs on edasi rühkida,” kinnitas ta otsustavalt. “Tahaksin ka vähe mehi kaasa võtta. Nad peavad olema raske tööga harjunud, ja ei tohi karta külma ega nälga, peavad väga hästi suusatama”, eeldades, et terve Gröönimaa on jääga kaetud.
Ettevalmistus Gröönimaa ekspeditsiooniks oli Nansenile omaselt väga põhjalik, püüdes aimata võimalikke esilekerkivaid probleeme ja takistusi, nii pidi kaasavõetav varustus olema hoolikalt valitud, vastupidav ning kergekaaluline. Põhjalikult uuris Fridtjof varasemaid polaar-ekspeditsioonide ülestähendusi ning külastas neis osalenuid, kuni selleni välja, et nuputas ja meisterdas osa varustusest ise. Nii konstrueeriti tema plaani järgi kelgud (veel tänapäeval nimetatakse selliseid kelke Nanseni kelkudeks ning on tänapäevani asendamatud polaarmatkadel), Fridtjofi näpunäidete järgi varustati suusaservad esmakordselt teraslintidega, mis pidid tegema suusad vastupidavamaks ja hõlbustama pidurdamist graniitkõval jääl. Suuskade alla kinnitatud põdranahk, mis pidi kergendama tõusu mööda järsku kallakut ja piirituskeeduaparaat, ka need on Nanseni leiutised.
1888. aastal koos viie vapra kaaslasega alustas Nansen rasket ettevõtmist — ekspeditsiooni suuskadel läbi Gröönimaa.
Juuni algul lahkuti Islandilt kalalaeva “Jason” pardal Gröönimaa suunas. Teel sinna abistasid ekspeditsiooni liikmed kalalaeva meeskonda hülgejahil. Juuli keskel pandi nad lõpuks mitte kaugel Gröönimaa rannikust kergesse paati, et tihenenud jääväljast endale läbipääsu ise rajada rannikule. Juhtus aga nii, et kogedes suuri raskusi ja tõsist viivitust põhjustatud jää- ja ilmaoludest ning hoovustest, maabusid Nansen ja tema kaaslased lõpuks Gröönimaa idakaldale Sermilik Fjordi läheduses ligi kuu aega hiljem. Nagu maabumine, nii kujunes ka retk üle Gröönimaa uskumatult ohtlikuks ning kurnavaks, meeskond ronis ligi 3000 m kõrgusele jääväljale tehes endile teed läbi jäälõhede. Korduvalt langes termomeetri näit alla –45º C. Kaasavõetud varustus oli piiratud miinimumini, et nad jaksaksid kanda seda oma seljakottides ning vedada enda järel kelkudel. Pikemaks veninud maabumine ning teadmatus eesootavast, sundis neid järk-järgult oma toiduratsiooni vähendama. Nad kannatasid rasvapuudust ning janu. Külmunud vett oli nende umber külluses, kuid selle sulatamiseks piiritust ei võinud raisata, nii sulatati jääst joogivett pudelis riiete all ihu vastas.
Vaatamata ohtudele ning puudustele saavutasid nad oma eesmärgi, 1888. aasta oktoobri alguses jõudsid nad pärast 42 päeva väldanud ränka retke asustusse saare läänekaldal, Godthaabi. Et Gröönimaa suvi oli juba läbi ning Euroopasse laevad juba lahkunud, siis tuli meestel Gröönimaale veel ka talvituma jääda. Seda kasutas Nansen eskimote elu lähemaks tundmaõppimiseks ja uurimiseks.
Nanseni ekspeditsiooni käigus tehtud teaduslikud mõõtmised ja ülestähendused andsid teadmise Gröönimaa sisemaast, mis seni oli uurimata.
Unistus retkest põhjapoolusele oli Nansen´il tekkinud juba “Viking” pardal, ta esimesel tutvumisel arktiliste jäädega. See unelm võttis aina kindlamat kuju Gröönimaa-ekspeditsiooni jooksul.
1890. aasta algul esitas Nansen Norra Geograafia-seltsile oma uue ekspeditsiooni plaani. See oli võrratult julge ja ulatuslikum eelmisest, sellega taheti võita polaarmeri. Kui varasemad ekspeditsioonid olid püüdnud võidelda loodusjõududega — jääga ja olid luhtunud, siis Nansen kavatses rakendada loodusjõud oma ekspeditsiooni teenistusse — kasutada merehoovust. Nansen´i veendumust mööda tegutses polaarmeres mingi alaline ning võrdlemisi tugev hoovus, mis Beringi väina ja Ida-Siberi saarte kohalt suundus pooluse poole, sealt edasi kaldus lõunasse või edelasse, ning läbis Svaldbardi (Teravmäed) ja Gröönimaa vahelise mere.
Veelgi üksikasjalikumalt viimistletud ekspeditsioonikavale vaatamata leidis seegikord projekt tugevat vastasseisu ja teravat arvustust. Sellele vaatamata leidis noor ja julge teadlane projektile toetuse ning alustas ettevalmistusi. Nansen laskis ehitada erilise laeva, ümarakõhulise ja külgedelt sileda, et ründav jää ei leiaks tuge survele. Taas valiti nii varustus kui meeskond äärmise hoolsusega.
24. juunil 1893 läks ekspeditsioonilaev “Fram” Oslo sadamast teele. Liikudes piki Euroopa ja Aasia rannikut itta kuni Uus-Siberi saarteni, pöördus “Fram” põhja poole ning külmus, nagu kavatsetud oligi, jäässe kinni. Vastutuulte mõjul tehti vahel vähikäiku, siis jälle edasi, uuesti tagasi. Aasta möödudes oldi vaevu 150 km kaugusel kinnikülmumise kohast, kuid olenemata ohtudest, pettumustest ja kahtlustest, kuidas küll üritus võiks õnnestuda selllise aeglase edasinihkumise juures, kujunes laeval hea õhkkond. “Fram´i” edenemisest selgus mõne aja möödudes, et hoovus ei suundu päris üle pooluse, vaid möödub sellest võrdlemisi kaugel lõuna poolt. Seepeale üritas Nansen 1895. aastal keset polaarmerd koos ühe kaaslasega ette võtta julge kelguretke, et jõuda võimalikult kaugele põhja poole. Kuigi mõlemad tegid tohutuid pingutusi, jõudsid nad vaid kuni 86º4´ põhjalaiuseni ja pidid 450 km poolusest eemal tagasi pöörduma. Kuid seiklused polnud sellega veel läbi — oli võimatu leida tagasiteed laeva juurde, mis oli vahepeal hoovusest aetuna edasi liikunud. Oli möödunud 132 päeva, mil nad lahkusid laevalt, kui nad jõudsid mingile väiksele saarekesele. Seal tuli neil talvituda oma kätega ehitatud kivionnis, varustades end karulihaga ja kütteaine saamiseks morskade rasvaga. Järgmisel kevadel tungiti suurte ponnistustega edasi, kuni viimaks jõudsid nad Franz Josephi maale ning kohtusid seal juhuslikult inglaste ekspeditsiooniga, kelle abiga pöördusid nad tagasi kodumaale. Vaid kümmekond päeva hiljem pärast kodumaale tagasijõudmist, sai Nansen telegrammi, mis teatas, et “Fram” on saabunud õnnelikult kodumaale. Hoovus oli ajanud “Fram´i” põhja poole Svaldbardi ning vabanenud jäävangistusest pöördus laev kodumaale tagasi. See oli olnud mälestusväärne retk: kolm talvitumist ja ei ühtegi hukkunut. Tehti kindlaks, et Euraasia ja põhjanaba vahel pole mingit mainimisväärset suuremat maismaa-ala, et polaarmeri on õige sügav, esineb voolusi ja tõusu ning mõõna. Palju andmeid ja selgust toodi ka kauge põhja looma- ja taimeelu kohta, magnetismi ja põhjavalguse üle, lisaks teatmeid ilmastiku- ja jääoludest. “Fram´i”-ekspeditsiooni rahvuslik tähendus Norrale oli erakordne.
Nansen teadus- ja riigimehena
Pärast triivimist “Fram´ga” Põhja-Jäämeres, avaldas Nansen detailseid uurimusmaterjale Arktika okeanograafiast, meteoroloogiast, toitumisest ja elust-olust sealsetes tingimustes. Ilmus raamat “Kaugel põhjas” ning ekspeditsiooni teaduslikud materjalid pealkirja all “Norra põhja polaar-ekspeditsioon”. Tema auks loodi Nanseni-nimeline teaduslike uurimustööde fond. Christiania ülikoolis sai ta professoriks zooloogia erialal (1897) ja okeanograafias (1908).
Nansen soovis kõige enam võimalust jätkata oma uuringuid. 1901. aastal oli ta saanud rahvusvahelise merede-alase teaduskomisjoni juhiks ning Tal õnnestus osa võtta mitmetest okeanograafilistest ekspeditsioonidest aastatel 1910-1914, avaldades pärast mitmeid sensatsioonilisi avastusi Norra mere kohta.
Ta alustas tööd uue polaar-ekspeditsiooni projekti kallal, mille käigus lootis ta jõuda Lõuna poolusele. Paraku see projekt ei realiseerunud, mitmed muud kiireloomulised ülesanded hõivasid tema tähelepanu, nii möödusid aastad ning ta oli sunnitud järk-järgult teadustöö kõrvale jätma. See nõudis temalt suurt isiklikku ohvrit, kuna loodus, ekspeditsioonid ja uurimustöö olid talle väga südamelähedased.
Nansen´ist sai tuntud rahu eest võitleja, rahvusvaheliste konfliktide lahendaja ning diplomaat. Nanseni karjäär riigimehena sai alguse 1905. aastal, kui ta osales rahukõnelustes Norra ja Rootsi vahel. Aastatel 1906-1908 oli ta äsja iseseisvunud Norra riigi esimene saadik Londonis. Pärast Esimest maailmasõda sai Nansenist suur inimkonna heakäigu eest võitleja, ta korraldas Rahvasteliidu ülesandel sõjavangide kodumaale saatmist ja Armeenia põgenike abistamist, aitas kaasa näljakatastroofide lahendamisele pärast I maailmasõda ja revolutsiooni Venemaal. Selle töö eest omistati Nansenile Nobeli rahupreemia 1922. aastal.
Nansenilt pärineb idee anda kodakondsuseta isikutele passi asendav dokument (nn. Nanseni pass). Elu lõpuaastatel propageeris ta heategevust, kui ülimat kõigist väärtustest.
Seiklusvaim
Järgnevalt mõned väljanopped Fridtjof Nansen´i rektoraadikõnest tudengitele St. Andrews´i Ülikoolis Shotimaal 19. mail 1926. aastal…
“… Carlyle on öelnud: “Kogemus võtab kole kõrget tasu, kuid õpetab nagu ei keegi muu.” Pidage seda meeles, noored sõbrad! Kuulake autoriteete ja vanu, sest te võite väga palju õppida neilt, kes on teist vanemad. Kuid veel enam usaldage oma silmi, ja hoidke need alati lahti. Enda omandatud tõde, olgu see kuitahes puudulik, väärib kümmet teistelt kuuldud tõde, sest peale oma teadmiste laiendamise olete ka parandanud oma silmade õigesti tarvitamise võimet.”
“Muidugi käime ringi mõttega, et inimkond alatasa teeb edusamme. See on nii meeldiv ja lohutav mõte. Kuid kas see on tõsi? Edu mõiste eeldab, et me teame, kuhu läheme. Võime ju edasi minna vaid kindla punkti suhtes. Ent just säärane kindel punkt puudubki meil. Ammu aega tagasi ütles Archimedes, ehk küll teistsuguses seoses: andke mulle kindel punkt, ja ma tõstan maakera paigalt.”
“Hoidutagu püüdmast täieliku ühtluse poole suure erinematu inimperekonna kujul. Nii soovitav kui see ka paljudel põhjustel võiks ollagi, näen selles siiski ka suurt ohtu. Jätkuv linnastumine, ühetaoline kasvatus, kõigi kauguste lähendamine täiendatud liiklusvahendite varal — kõik need asjaolud ähvardavad kaotada rahvaste, rahvuste ning kultuuride vahed, mis teevad elu ilusaks ning huvitavaks ja on vaimsete impulsside tähtsaks allikaks. Tänapäeval vannutakse truudust mõnelegi ideaalile, mille teostamine viiks meid halli üksluisusse, kus raske oleks oma isiksust arendada. Seda kõike muuta on võib-olla raske, ent me ei tohi selle võimaluse ees silmi kinni pigistada.”
“See, mida nimetame arenguks, toimub suure lainetuse näol. Laineorus olijal on võimalik tõusta järgmisele laineharjale. Inimese elus pole tähtsaim koht, kus ta seisab, vaid suund, kuhu poole ta liigub. Pidage silmas, et mitte näitelava pole see, mis teie teod teeb suureks või alaväärtuslikuks. Teie ise peate kujundama oma osa näitelaval.
Kui maailma läheb rööpaist välja, siis on teie asi teda tagasi juhtida. Igaüks oma parimate võimetekohaselt püüdku maailma teha paigaks, kus elu oleks kaunim. Nagu juba ütlesin — parandamiseks on veel küllalt võimalusi. Vana tallatud rada mööda minnes me ei saavuta sihti. On aeg läbi uurida uusi alasid.
Meie vajame teid, noored sõbrad, kelle värsked silmad on võimelised tabama lihtsaid ning põhjapanevaid asju, kes olete valmis ajama uusi jälgi, ületama tõkkeid ja oma laupa pakkuma tundmatule.
Minu kuulsad eelkäijad Barrie ja Kipling on siin teile rääkinud “julgusest” ja “iseseisvusest”, neist mõlemaist taevaandidest, mida tänapäeval vajame eluteekonnaks rohkem kui kunagi varem. Need on rohkem väärt kui raadio ja kõik muu. Ent me vajame liitlaseks veel kolmandat jumalust, nimelt SEIKLUSRÕÕMU. Temast tahangi teile täna rääkida.
Kes ta on? Ei keegi muu kui vaim, kes inimsugu edasi kihutab, teadmistele vastu. Ta on salapärane hinge tung täita tühjusi. See on ärkav seiklusvaim, mis peitub igaühes meist. See salapärane tung midagi ette võtta, mis annaks elule rohkem sisu, kui vaid igapäevane käimine kodust töökohta ja töökohast koju. See on meie igavene tung ületada raskusi ning hädaohte, paljastada varjatut, tungida teispoole igapäevsust. See on kutse tundmatult, igatsus maa järele teispool mägesid, inimhinge sügavikus juurduv jumalik tung, mis esimesi kütte pani avastama uusi jahimaid, see on meie suurimate tegude ürgallikas, tiivustatud mõte, mille vabadusel puuduvad piirid.
Kipling ütleb “Kim´is”: “Jumal laseb inimesi sündida, kes elu panusega ihaldavad avastada uudiseid, olgu siis kaugetest asjadest ja peidetud mägedest või inimestest, kes viibivad üsna ligidal ja on eksinud ühiskonna vastu. Sääraseid hingi on ainult vähe; ja kõige rohkem kümme neist kuulub parimate hulka.” Ent noored sõbrad, olgugi tagasihoidlikkus viisakas voorus, uskugem siiski alati, et meie kuulume nende kümne hulka.
Enamikule meist harilikest surelikest on elu reisuks sadamast sadamasse piki võrdlemisi kindlat rannikut. Me ei riski kuigi palju. Leidub ju ka madalikke ning salakarisid; kuid meil on usaldatavad kaardid ja purjesõidujuhised. Peaks midagi ootamatut juhtuma, võime siiski lähema sadamani sõita ja seal ööbida. Üldiselt on see üsna mugav ja mitte just väga erutav olelus. Ent kus on asjad, mis väärivad võitlemist, saavutised, milleks tahetakse elada ja surra?
Ehk küll paljud meist peavad sellele pühenduma, pole rannasõit siiski meie rassi maitse. Teie ja minu esiisad, viikingid, ei hiilinud piki rannikut. Kartmatu seiklusvaimuga heiskasid nad purjed, et roolida kaugetele randadele. Neid ei hoidnud tagasi ükski hädaoht. Kutse tundmatult kihutas neid üle merede. Nemad olidki, kes avastasid tee üle ookeani.
Poleks too seiklusvaim hingestanud meie rassi, kuidas oleks ajalugu siis kujunenud! Ent minu arvates kindlasti mitte paremini.”
“Ent tõeline seiklusiha võib teid veel päästa ja edule juhtida, kui ta teil juba kord on uuele teele viinud, sest tema loomus ei ihalda alatist vaheldust. Vastuoksa, ta taotleb alustatu teostamist. Niipea kui olete midagi käsile võtnud, ettevõtlikkuse vaim ei anna järele, enne kui töö on tehtud, ja nimelt hästi tehtud. Ärge kujutlege, et seiklus on lapsemäng või et haritipp on ühe päevaga saavutatav. Tõeline suurus pole iialgi sirgunud ilma püsivuse ja hoolsuseta.”
“Teel läbi elu jõuame mõnelegi ristteele. Ristteel alles ilmneb, mis mees keegi on. Paljud ei suuda otsustada. Nad kõhklevad, kuna tahaksid kõik teed lahti hoida. Kogu aeg tagasi vahtides ei jõua nad lõppeks kuhugi. Õige matkamees kaalub küll hoolikalt, valib siis aga ühe tee ja hoiab sellest vankumatult kinni. Ta saavutab sihi. Temale on olemas vaid üks tee, tee mis asub ta ees ja kus pole mingit tagasipöördumist.
Olen alati olnud arvamusel, et paljukiidetud taganemistee on lõksuks kõigile, kes soovivad saavutada oma sihti. Purustades sillad oma selja taga, säärastes tingimustes ei raisata aega tagasivahtimisega, kui on küllalt tegemist pilgu ettepoole suunamisega. Siis ei jää teil ja teie meestel muud valikut, kui edasi. Te peate võitma või langema.”
“Jutustan kõike seda, et teile arusaadavaks teha, et võimetuna näivaid asju võib siiski teostada, kui neid peab teostatama, ja et näiliselt raske elu on talutav, kui on olemas siht silmade ees. Teile võib tunduda, et peaaegu talumatuna veeta pikk talv nagu mahamaetuna ja elatuda ainuüksi karu lihast. Ometi võin teile kinnitada, et see oli õnnelik aeg, kuna meid kutsusid kevad ja kodumaa.”
“Enamike maailma autoriteetide vastuseisul oli ka oma hea külg — elasin oma elu suuremalt jaolt üksi, millest tekkis harjumus teha otsuseid ilma teiste arvamust küsimata.
Üksipäinis seismisel on ilmseid paremusi. Muututakse iseseisvamaks teotsemises ja välditakse hädaohtu teistelt ekslikku nõu saada. Ibsen ütleb, tugevaim mees on see, kes seisab täitsa üksi.
Kuid sellest ei järgne veel, et iga üksiseisja on paratamatult ka tugev, või et iga üritus tuleb teostada, mille kohta asjatundjad on teinud eitava otsuse. Hoiduge põikpäisusest ja hulljulgusest! Vastuseis ja vasturääkimine on tugevale suureks hädaohuks. Ainult üleolev vaim laseb end sõnasõja ägeduses vastase loogikal veenda.”
“Siin näeme jällegi seiklusvaimu. Inimene peab riskima ega tohi end heidutada lasta, kui ta on veendunud, et asub õigel teel. Riskimata ei saavutata elus midagi väärtuslikku. Ent risk peab olema mõistlikus vahekorras tulemustega, mida loodetakse saavutada. Ka ei tohi õnne peale lootma jääda, hüljates võimeid, mille abil ohtu võib ületada. Loomgi võib olla hulljulge. Juhusel põhinev edu ei rahulda.”
“Ent ärge raisake oma aega asjadega, millest teate, et teised sellega niisama hästi hakkama saavad. Igaüks otsigu omaenese joont. Ärge magage maha oma võimalusi, kuid samuti ärge laske end kaasa kiskuda pinnalisest kiirustamisest ja rüsinast, mida nimetatakse moodsaks eluks. Esimene suur nõue on — leida iseennast. Selleks vajatakse üksindust ja mõtiskelu, vähemalt ajuti.
Tõelist tarkust leitakse vaid inimestest eemal, üksinduses. Seda võib saavutada ainult kannatuse läbi. Ainus tee tarkusele on loobumine ja kannatus. Ainult nemad avavad inimesele selle, mis teistele jääb varjatuks.”
“Ent on palju, kel ei leidu aega sellekski, et järele mõelda, mida nad õieti peavad oma elu eesmärgiks. Milline on elu eesmärk? Kas olete kõik valmis sellele vastama?
Taotlete õnne? Noh, seda taotlevad paljud. Kuid uskuge mind, noored sõbrad, te ei tarvitse õnne otsida. Peaasi on, et igaüks teeks oma parima ja jääks sõltumatuks kõigist muudest “hädavajalikkusest”. Mu Jumal, kui paljud neist “vajadustest” tõeliselt on tarbetud.
Kas olete vaene? Milline õnn! Ärge siis raisake aega oma varanduse muretsemisega. Vara tekitab alati palju vaeva. Siin maa peal ei võida iial tõesti vaene olla.
Mu armsad noored sõbrad, lubage mind teile lausuda hoiatus, mis põhineb kauaaegsel ja kurval kogemusel. Ärge laske oma lendu takistada väiklustest, mida peetakse elu paratamatusteks. Mõelge sellele, et trossi pikendades kärbite oma tiibu.
Oo noorus, noorus, milline uhke sõna! Teie ees hommiku udude taga asetsevad aimamatud maailmad. Kui purjetate edasi, kerkivad teie ees uued saared, tõusevad mäeharjad pilvede linikust. Mäetipp seisab tipu kõrval, kõigi nende otsa võite ronida. Avanevad uued metsatihnikud, et teie neid läbi uuriksite, ja avarad lagendikud, et te need läbi matkaksite!
Teie jalg on kerge ja süda vaba teispoole päikeseloojangut purjetamiseks ja läbi maailmaruumi uitamiseks.
Milline rõõm näha päeva hämardumas ja teada, et teid ees ootab pikk matk läbi uute paikade!”
“Te naerate hädaohte ja muigate riski puhul. Rooli taga seisavad nooruse tõusujõud ja endausaldus. Torm ei suuda teile midagi teha.
Ja näe! Kauguses üle udu ja tuiskava kobrutise kerkib teine maailm.
Meie kõigi jaoks on olemas teine maailm, mida otsime. Mida muud me veel vajame? Meie asi on leida teed sinna. See tee võib-olla on pikk ja vaevaline, ent hääl kutsub ja me peame talle järgnema.
Meie kõikide hingepõhjas peitub seiklusiha, laante hüüd, värinana läbistades kõiki meie tegusid, kujundades sügavamaks, kõrgemaks ja üllamaks meie elu.”
Fridtjof Nansen´i rektoraadikõne tudengitele St. Andrews´i Ülikoolis Shotimaal 19. mail 1926. aastal.
