Reformierakonna esimees Taavi Rõivas on 36, IRLi esimees Margus Tsahkna on 38 ja SDE esimees Jevgeni Ossinovski 29. Nad kõik said täiskasvanud iseseisvas Eestis ehk taasiseseisvuse aja ja 90ndate aastate sündmused ei tohiks enam mõjutada nende suhtumist poliitikasse. Miks ei näe me siis mingit nooruslikku entusiasmi? Miks jätkub täpselt sama poliitika mis Ansipi ja Laari ajal?

Selle esimeseks põhjuseks on see, et need noored poliitikud tegutsevad raamistikus, mille on paika pannud praegu 50-60 aasta vanused poliitikud. Teine põhjus on, et ega need noored poliitikud ka ei näe mingit vajadust seda juba varem paika pandud raamistikku vähegi muuta.

Parim näide sellest suhtumisest on Rõivas. Tema kaheaastase ametiaja suurim muutus on revolutsioon peaministri rõivastumisstiilis, sest sisulisi muutusi on tema ametiajal olnud väga vähe. Ka Rõivas ise on kogu aeg rõhutanud, et praegune kurss on õige, midagi olulist muuta pole vaja ja esiisade loodud poliitilist korraldust tuleb vaid "peenhäälestada" ehk teha minimaalseid vajalikke muutusi.

Olukord pole parem ka Tsahkna puhul, kes räägib kogu aeg minevikust, kunagisest ERSP juurikast ja kes paistab jagavat oma erakonnakaaslaste igatsust vanade heade 90ndate järele, kui tehti õiget asja ja saadi selle eest rahva toetus. Praegu, teistsugustes oludes, ei suuda IRL oma teed leida ja seetõttu on kõigil kalduvus tegeleda nostalgiapoliitikaga.

Kui Rõivase ja Tsahkna konservatiivsust võib mõista nende erakondade kunagise eduga, mille saavutustega ei tasu noortel poliitikutel riskida, siis Ossinovski juhtum on natuke keerulisem.

Kui Ossinovski valiti erakonna esimeheks, soovisid tema toetajad muutust, radikaalset katkestust, lahtiütlemist poliitikast, kus sotsid toetasid alati Reformierakonna agendat. See ei õnnestunud, sest vasakvalitsuse tegemiseks ei ole praeguses riigikogu koosseisus piisavat toetust.

Peale sotside volikogu otsust jääda valitsusse läks Ossinovski ministriks ja on sellest ajast saati tegelenud peamiselt poliitiliste ja bürokraatlike küsimustega. Ta pole küll kunagi väga aktiivne ühiskondlikult sõna võtja olnud, aga ministriametis olles on Ossinovski avalikud sõnavõtud tihti formaalse kohusetäitmise maiguga. Ma ei tea, kas tema erakonna esimeheks valimise pooldajad on toimunuga rahul, aga ka Ossinovski puhul jääb mulje, et ta jätkab temast vanemate poliitikute alustatud poliitilist joont, olles selles sama edutud, kui enne teda olid Eiki Nestor, Toomas Hendrik Ilves ja Ivari Padar.

Samal ajal ei saaks kuidagi öelda, et Eesti riik on valmis saanud. Maailm muutub kiirelt ja Eesti muutumine postsotsialistlikust riigist tavaliseks Euroopa riigiks on alles pooleli. Pagulaskriisi jõudmine Eestisse näitab, et globaliseerumise mõjud on hakanud ka Eestit tugevamalt mõjutama. Globaliseerumise kogu šokk pole Eestit veel tabanud, see on alles ees.

Globaliseerumisega leppimine on valus ka palju stabiilsematele riikidele kui Eesti, nagu näitab kõikvõimalike äärmuslaste edu nii USAs kui Euroopas. Eesti eripära on, et maailmale avatud, sallivaid inimesi on omajagu, aga neil pole juhti.

Kui suletud ühiskonna toetajate poliitilisteks liidriteks on Helmed EKREs ja ühiskondlikuks liidriks Varro Vooglaid, siis avatud, sallival Eestil pole ei poliitilist eestvedajat ega ka mitte autoriteetset mittepoliitilist liidrit.

Reformierakonna maailmavaade küll klapib avatud ühiskonnaga, aga kõike ja kõiki kartev Taavi Rõivas ei ole salliva Eesti juhtkuju. Samuti ei ole seda Jevgeni Ossinovski, kuigi tal olid kõik eeldused, et ta oleks võinud selleks kujuneda. Ossinovski tegeleb peamiselt vanamoodsa heaoluriigi sotsiaaldemokraatiaga ja ei osale tegelikult avatud ühiskonda puudutavates debattides.

Kui sallival Eestil on üldse poliitilist juhtkuju, siis on selleks mingil määral kujunemas Sven Mikser. Seda tasub Ossinovskil silmas pidada ka erakonnasisese võimuvõitluse kontekstis.

Seda stabiilsust aga, mida Taavi Rõivas nii hoolega säilitab, hoiab üleval üks mees - Edgar Savisaar. Kui tema lahkub poliitikast, variseb see stabiilsus kiirelt kokku. Poliitilise murrangu tekitajateks on Kadri Simson oma meeskonnaga. Nemad ei soovi jätkata ei Savisaare isikukultust ega ka Reformierakonna peenhäälestamist. Sellest tuleb huvitav, Eesti poliitikat muutev aeg.