Nii me siis sõitsimegi hädise prouaga omakorda mingisse kurgukliinikusse, kus saime samuti sugeda, et kes meid nii öisel tunnil üldse uksest sisse lasi.

Arstile me lõpuks ikka saime ja põhjapaneva diagnoosi ka: operatsioonile on vaja minna. Minek osutus aga ülimalt aeganõudvaks. Järgmisel päeval helistasin registratuuri ja tähtis daam ütles kuupäevaks 2016. aasta oktoobri lõpu. Helistamine leidis aset 2015. aasta novembris. Küsisin mitu korda üle, et kas tõesti ootame lõikust aasta aega. Sain jaatava vastuse, ega teadnud, kas nutta või naerda.

Naine uuris töökaaslastelt nii palju juurde, et näiteks Võrru end opile registreerides peaks kordades käbedamalt löögile pääsema. Seni me veel kuskile mujale registreerinud pole, kuna mandlid on end seni viisakana hoidnud.

Kuuldavasti sunnib riik kliinikumi personali pealt veel rohkem kokku hoidma. Ehk ootavad inimesed oma operatsiooni tulevikus veel kauem.