Pea kaks aastat peaministrina Stenbocki majas olnud Taavi Rõivas on suhteliselt pehme ja kohe kindlasti mitte kuigi reljeefse väljendusviisiga. Ta teab hästi, millised on tema ja ta koduerakonna jaoks olulised jutupunktid, millised valvesõnumid problemaatiliste teemade puhul.

Poliitilised jutupunktid kipuvad aga olema üldsõnalised, sageli klišeelikud. Kui poliitik on need rahulikult esitanud, ajakirjaniku töö alles algab. ETV intervjuu jäi paraku paljuski just valvevastuste tasemele, teravaid teemaarendusi või jätkuküsimusi ei tulnud ja vaataja ei näinud peaministrit kuigi palju uudisväärtuslikuga esinemas. Isegi presidendivalimistest rääkides olid laual nimed, mis kirjaoskajale Eesti inimesele ammu ses kontekstis teada. Päevalehe intervjuutandem pani peaministri oluliselt ebamugavamasse olukorda, pakkus rohkem jätkuküsimusi ja andis nii vastajale võimaluse oma emotsioone, arvamuste põhjuseid ja uskumuste tagamaid näidata. Olla inimene.

Rõivase intervjuud näitavad, kuidas ja kuhu ta ennast positsioneerib, mis on poliitiku minapildi ja rolli raamid. Tema jaoks on selgelt oluline olla Euroopa riigijuhtide hulgas võrdne võrdsete seas. Mõlemas intervjuus on üks läbivatest motiividest võrdlus “Euroopa kolleegidega” positsioneerimaks ennast võrdsetena võrdsete seas, demonstreerimaks kuulumist ühte eksklusiivsesse klubisse. Lisaks sagedastele viidetele, mis “meil ülemkogus” toimub seab Taavi Rõivas endale ka võrdlusraami poliitilisest stiilist lausudes ETV-le: “Kui ma vaatan oma Euroopa kolleege, siis keegi ei kujuta ette Angela Merkelit rusikaga vastu lauda rapsimas. David Cameroni samamoodi.”

Valitsusjuhi võimuarsenali oluline osa on retooriline jõud - see, kuidas avalikes esinemistes, kõnedes, intervjuudes võtab poliitik ühte või teist talle poliitiliselt olulist teemat eest vedada. Näiteks kooseluseadust ja selle rakendusakte on peaminister oma esinemistes korduvalt Eesti jaoks olulistena markeerinud. Samas ei vasta ta nende kohta käivatele küsimustele aga oma selge ja põhjendatud seisukohaga, vaid viitab, et on oma arvamuse varem välja öelnud, viitab koalitsioonipartneritele või avaldab lootust, et vajalikud hääled Riigikogust tulevad. Sarnane on muster ka näiteks pagulastest rääkides. Nii tundub Taavi Rõivas talle institutsionaalselt kuuluvat retoorilist võimu käest andma ja lahustama ka siis, kui uks on selge ja eest vedava sõnumi jaoks avatud.