Mäletan, et kõigepealt oli helistajaks keegi noor naisterahvas, kel oli küllaltki meelas hääl. Ta rääkis pikad jutud maha, enne kui mul õnnestus selgitada, et tegemist polegi inimesega, kellega ta tegelikult rääkida soovib. Suur oli tema üllatus, sest ta olevat sellele numbrile kogu aeg helistanud.

Järgmiseks helistajaks oli mingi noormees, kes küsis, et mis ma teen ja kas minu poole saab tulla. Kui ütlesin talle, et tal on vale number, siis hakkas ta naerma ja küsis, et mis mõttes vale number. Kui ma siis ikka püüdsin edasi selgitada, et mina pole õige inimene, siis oleks ta justkui solvunud ja katkestas kõne väga kiiresti ära.

Helistajateks olid ka vanemad inimesed. Näiteks helistas üks vanem härra, kes küsis midagi küttepuude kohta – et kunas ma need talle viin. Ütlesin talle, et tal on vale number. Tema imestas ka, et kuidas see võimalik on, sest tema on eelmist omanikku kogu aeg sellelt numbrilt kätte saanud.

"Ei mäleta siis? Helistasin sulle ju alles kaks nädalat tagasi!" ei suutnud härra mind uskuda. Ka nädal hiljem ei olnud ta uue olukorraga leppinud, sest helistas uuesti ja küsis uuesti sama inimest.

Kõige rohkem panid mind imestama need helistajad, kes olid surmkindlad, et räägivad numbri eelmise omanikuga, isegi kui olin neile korduvalt kinnitanud, et ma ei ole see inimene. Mõni isegi nentis, et ma ei saa ju teine inimene olla, sest mul on samasugune hääl.

Ei oska öelda, kas see poliitik põgenes nendesamuste helistajate eest või tegi operaator mingi vea. Igal juhul jäeti tema musta pesu pesemine minu kaela, aga ega ma talle mingit käru ei keeranud – olin inimestega alati viisakas.

Hea lugeja, kas ka sinuga on midagi niisugust juhtunud? Jaga oma lugu kommentaariumis või aadressil rahvahaal@delfi.ee !